Keegi ütles, et Tudengipäevad on saatanast?
3 nädal on möödunud karskluse tähe all... Pea on selline lahtine ja jõuab rohkem. Ei pea muretsema et järgmine päev on raskem üles tõusta. Aga eest on 4-sünnipäevapeo nädal kuid õnneks on need imeilusasti jaotunud päevade peale laiali: E - Janno ja Mart L. Velvetist; N - Karel TTÜ-t; R - Erki Sw-t ja L - Sulev Sw-t (üritus toimub Võrus). Sellel nädalal on veel sünnipäevalapsed: mulle kõige kallim naine Liisi (minu noorem õde kes elab Egiptuses juba aasta aega), Erki (Gloria Veinika direktor, Aruküla mees) ja Remy (esimese USA suve toakaaslane).
Minu rekord on 7-sünnipäevapeo nädal nädal, kuid siis oli 4 neist reedese päeva peal ja eri Eesti otsades. Kõike ei saa aga võtta tuleb võimalikult palju!
Mäletan oma teist suurimat kainuseperioodi mis toimus 2004 aasta jaanuar kuni september. Kui inimene ei joo siis muutub ta tohutult produktiivseks - samal ajal valmistusin oma esimeseks suveks, käisin tööl Vinoteegis, organiseerisin PEDAs pidusid, võtsin 32 AP sellel veerandil aineid ning möllasin Krambambuse projektiga. Ja sain pea kõigega hakkama... Väljavõte kalendermärkmikust tüüpilisest nädalast:
Pill tuleb pika ilu peale selles mõttes et mingi aeg kui rewardid hakkavad tagasi tulema arvasin, et elu ongi selline - auhindade korjamine. Hajus side pingutuse ja saagi vahel. Auhindade korjamine asjade eest mida sa tegelikult ei vääri. Läksin uhkeks. Unustasin ära, et selleks et midagi head saada pead pingutama. Ja selleks et midagi väga head saada pead pingutama eriti palju... Loomulikult ei tohi ära unustada ka oskust tunda end hästi ka ebameeldivates olukordades - see on muidu täitsa õpitav.
Lubasin Mardile ja tema kolleegidele Velvetist sellel pühapäeval väikese orienteerumiskoolituse teha.
Asi algas paljutõotavalt - Daewoo jäi punktide laialikandmisel mudasse kinni ning jäin kohtumispaika veidi hiljaks. Õnneks juhtus see alles peale viimase punkti ülespanekut. Esimese asjana kohtumisel tõmbasin ühe kaardi terava otsaga Velveti direktoril silma ära - andvat siiamaani tunda. Teooriakoolituse ajal oli seltskond väga lõbusas tujus ning tekitas paraja kaose millele aitasid kaasa ringisebivad kaks väikest hüperaktiivset poissi ja kellegi koer. Esimesed käisid mind pidevalt varrukast sikutamas ja nõudsid, et ma oma kompassi neile kingiks. Päriseks. Koer kandis mu kaarte laiali. Oma viimase topograafiatunni olin andnud Kaitseliidu jüngritele, kes minu rääkimise ajal nagu väikesed suslikud punnis silmadega otsa vaatasid ja piiksatadagi ei julgenud. Igatahes sain sellega ühele poole aga olin suht hirmul - kartsin, et keegi ei saanud millestki aru ja pean neid hakkama metsa alt ära tooma.
Punktide asemel soovitas Mart panna kommipakid ning raja läbimist pärast kontrollida kommipaberite pealt. Idee oli hea ainult et ühes meeskonnas oli üks maiasmokk kes parimates punktides (ühes oli "Lily" ja teises mingi Läti šokolaadikomm) kõik kommid põske pistis jättes maha vaid ühe kommi ja mõne tühja paberi. Üks kommipakk nägi rada maha võttes välja nagu oleks mingi eelajalooline kiskja seda rünnanud - pakist olid ainult räbalad järel ja punkti ümbrus oli kommipabereid täis. Järgmine kord hoian raha kokku ja pakin põdrapabulaid kommpiaberite sisse.
Aga üllatus-üllatus, kõik tegid raja lõpuni ning soovisid kangekaelselt kõik punktid ära korjata, hoolimata sellest et tekkis oht rongist maha jääda. Ja nagu aru sain meeldis - rada oleks võinud ainult ekstreemsem olla. Tundub, et kui oled vaba, loov ja saad iga päev teha seda mida armastad siis oled edukas ka igalpool mujal.
Seesama Velveti sünnipäev tehti Von Krahlis, kus oldi ette valmistatud näidend mille peategelased olid kaks sünnipäevalast. Contra oli kohal ja tegi neist luuletuse.
Tähtis ei ole see mida ja kuidas sa teed vaid miks sa seda teed. Laenasin ühele kolleegile tööjuurest "Life is Tremendous." SW-s kingitakse üks ekspemplar kompanii poolt kõikidele esimese aasta müüjatele. Need seadused on vähemalt minu jaoks end tõestanud.
No comments:
Post a Comment