Oct 2, 2007

Õpi rääkima ja joo ainult Septembris!

Septembriseijoo - idee on hea, aga mis ülejäänud aasta tehakse. Septembrilõppu võetakse vastu nagu uut aastat. Alkoholivaba Eesti Eest võiks teha kampaania "Septembrisjoon" või "Jaanipäevaljoon" või "Jaanipäevaljoonjavõidupühalvõtankaveidi" ning ülejäänud aasta võivad alkoholimüüjad tegeleda ekspordi suurendamisega. Kui Saviets selle käsu kinnitaks oleks päris huvitav - siis toimub Jaaniööl tõeline sõnajala otsimine metsa alt... Eestlased kui raskelt töötav rahvas - äkki see ongi selle traditsiooni taust? Aga see selleks.

Üks oluline omadus normaalsel inimesel on normaalselt rääkimine. Nii et teised ei pea kõike mitu korda üle küsima. Nii ei panda lõpuks tähele mitte seda mida sina räägid vaid seda kuidas sa räägid. Boss lubas mind peale katseaja lõppu koolitustele saata, et mu tööalaseid oskusi veelgi enam lihvida - saatiski. Kõnekoolitusele.

Kummaline on see, et kui müüsin raamatuid, möllasin sõjaväes või juhtisin igasugu üritusi, on häälega kõik OK. Aga kui pean rääkima teise inimesega silmast-silma või tegema mingeid asju mis nõuavad ettevalmistama tegevusi, siis kiirustan ja neelan sõnalõppe alla. Kas probleem on mõtlemises :O

Mart, seesama kes lavastas hiljuti oma EPLi esikaanenäidendi "Perekond," soovitas mulle Andres Ots'a. Ta oli nõus. Andres rääkis, et on kaks võimalust kuidas treenida noori näitlejaid asju õieti ütlema:
1. korrata ühtesid ja samu sõnu kuni saavutad täiuslikkuse
2. mõelda iga sõna peale ning anda sellele oma häälega tähendus (see meeldis meile rohkem)
Ta mainis, et sama, kiiresti rääkimise, probleem on paljudel noortel just tänapäeval - varasematel aegadel esines seda vähem. Eks see ole meie superkiire ühiskonna mõju.
Ta soovitas osta raamatu Martin Veidemann "Vajadus olla mõistetav" ja tulla uuesti kuu aja pärast tagasi. "Diktofon," ütles Andres, "on parim viis õppida oma häält kasutama." Juba õhtul lindistasin esimese šedöövri sealt raamatust ja joonisin alla esimesed sõnad, mis nõudsid mitu korda kordamist...

Tuli meelde kuidas nooremana ei sallinud (ja ei salli siiani!) väga aeglast rääkimist, ühe ja sama pointi korrutamist, mämmutamist; nagu rääkija tahaks olla väga kindel et temast õieti aru saadakse. Olulise jutuga saab veel kuidagi hakkama, aga kui sinuga kõneldakse ainult selle pärast et nautida oma hääle kõla, venitades iga silpi, siis tahaks kiiresti selle inimesi juurest ära kaduda. Paistab, et nüüd pean (vähemalt mõneks ajaks) selliseks muutuma.

No comments: