Oli üks legendaarne korter Tallinnas Luha tänaval, mille esimesel korrusel elas helitundlik Majavamm (elab siiani). Selle korteri ajalugu algas 2005 aasta sügisel, kui kaks noort inimesti, Artuuro ja Massa, otsustasid sinna oma pesa teha. Esikusse veeti kaks tugitooli ja diivanit asendav kohver, külmik oli alati külma õlut täis ja õhk oli vesipiibust udune. Värvikad mälestused pandi paberile ja kleebiti seina peale. Tualettruumi ukse peal oli kiri "Nõupidamisruum." Ülejäänud klidudest mäletan praegu eredamalt kahte:
Kas ilu- või tiluotsas võimlejad? No eks igaüks mõtleb oma ni...tuse piires.
Ots on telefoni otsas, mehed, piip on otsas!
Aastatel 2005 - 2007 elasid seal püsivalt (kui mitte arvestada paaripäevaseid visiite) nii mitmedki inimesed: Remy, Rattus, Kristel, veel mingi tüdruk, Kiss, Elina. Viimased kaks jäid pikemaks ajaks... Oleksin ka ise seal suurima heameelega elanud, kuid tol hetkel juhtus nii, et elasin hoopis ühe naisega koos. Seal saalis pidevalt igasugu rahvast - iga nädalavahetus käis pralle, millest korteri tolleaegsed elanikud suurima heameelega alati ka osa võtsid. Aeg ajalt tõmbas esimesel korrusel elav Majavamm end käima ja politsei käis kohal; kuid muidu said majaelanikud üksteisega hästi läbi.
Käisin nimelt üle poole aasta selle korteri praegustel asukatel Kissil (maailma jalgade karvasuselt teine koht) ja tema tüdrukul, Elinal külas. Korter oli tundmatuseni muutunud - haisvad madratsid olid välja visatud, uus tapeet seinal ning uus mööbel. Toas elas valge kastreeritud kass ning tugitoolide asemel oli tehtud kassile ronimispoom. Totaalne muutumine - ainuke vana asi oli vesipiip ning kaks noort inimest seal sees. Ja Majavamm allkorrusel, kes tõenäoliselt praegu oma laua ääres teed joob ja mõtleb et kõrvakuulmine muutub iga aastaga järjest halvemaks - huligaanide müra ei jõua enam kohale. Äkki kutsuks igaks juhuks politsei teiste majaelanike eest, või lihtsalt vanade aegade mälestuseks.
Nov 30, 2007
Nov 28, 2007
Ace of Base; meie uus kontor; mure
Põhikoolis olid salmikud ülipopulaarsed - kuhu pidid kleepima oma foto ning kirjutama endast veidi. Mäletan, et seal oli üks lahter nimega "bänd," ükskord täitsin ühte järjekordset ankeeti ning mõtlesin mida võiks sinna kirjutada. Sõber soovitas kõrvalt, et kirjutaksin Ace of Base või East 17, sest muidu olen nohik (eranditult kõik olid selle kirjutanud). Ma ei olnud neist bändidest siis midagi kuulnudki - lõin käega ning kirjutasin hoopis oma lemmikbändiks "Kuldne Trio" (neil oli üks laul "...ja kui sa minu tädi näed..."). Pinginaaber hakkas kõva häälega naerma ning ütles üle klassi: "Hea mees, Margusele meeldib Kuldne Trio!" Tüdrukud kihistasid naerda ning muidu nii norimisaplad klassivennad vedu ei võtnud, üks küsis hoopis pinginaabrilt: "Mis su enda lemmikbänd on?" "Ace of Base loomulikult!" "Ace of Base, aga kas sa sealt mõnda lugu ka tead?" möh möh. Nüüd naeris klass teise venna üle. Õnneks hankis seesama vend endale peale seda siva vastava plaadi ning tegi mullegi koopia.
Tänapäeval on lood vastupidised. SW-manager Sulev pakkus mulle msn-s ühte tasuta piletit vastavale kontserdile Linnahalli. Olin nõus. Kui boss sellest kuulda sai, küsis ta "Sa oled ikka täitsa imelik? Sulle meeldib Ace of Bace? Mees, kas sul mingeid põhimõtteid ei ole?" Ei ole end kunagi lasknud põhimõtetest häirida, teatud baaspõhimõtted on, aga nendest hiljem. Vastuseks bossile võtsin kätte telefoni ja hakkasin kirglikult laulma "I saw the sign!" ning puusaringe tegema. Sellised põhimõtteinimesi võiks rohkem olla ja veel kirglikumaid ("Hip hoppi kuulavad ainult peded!" "Rock on skinnimuffide ja vannabiide musa!" "Sulle meeldib reggae? Kuradi narokomaan!") - ma naudiks nende ärritamist!
Kontsert oli võimas - imeline oli näha kuulsat inimest, keda noored omal ajal jumaldasin endast 10 m kaugusel. See brünett oli ikka HOT HOT, blond oli kahjuks veidi juurde võtnud ja hoidis madalamat profiili... Minu kõrval istus üks slaavi perekond, kus tütar käis Hugo Bossi samplite jagajailt sampleid nuiamas ja tõi need emale. Bisnes!
http://www.youtube.com/watch?v=96jFtzVa80A
Meie uus kontor asub Foorumi ärimajas, mis oleks Jackassi paradiis! Katusega kaetud siseõu klaasist seintega kontorite ulatub 6-a korruseni üles ja laest ripuvad traatide otsas alla lillepotid mis sõidavad aeglaselt üles alla. Fantaseerime Lauriga sinna kinni hüppamast ja nagu Tarzan potilt potile hüppamist. Või lihtsalt istuda rooside otsa, võtta õlu ja öelda kogu majale tere - mingi tüüp kasvab järsku poti otsast üles ja tõstab teistele toosti. Teine variant - mööda siseõu seinaastmeid jooksmine ringiratast mööda õue.
Lisaks et peame passima siseõues kolme korruse kontori inimesi, on ka õue pool vastas inimesed - Nordea panga töötajad. Tuli meelde oma 2 öö Karu ühikas kus tollase ühikanaabri Timoga aknalaual vastasmaja tüdrukutele W.M.C.A järgi trussikute väel tantsu lõime ning mikrofoni Eminemi loole eesti keeles peale räppisime. Mõni õhtu tõmbab rulood ette ja teeb varjuteatrit "Kägistamine kontoris," "Erootiline stseen" või lihtsalt "Uue bossi motivatsioonivahend rahalise preemia asemel: kontoriaeroobika!"
"Lions for Lambs" - tundub, et enamus USA filme on tellitud valitsuse PR agentuurilt. Muidu oli hea ja pani mõtlema - eriti just tänapäeva meedia mõttes. Eriti lõpp kus telekast tuli "pommuudis" kuidas popstaar Pepe oma tüdruksõbrast lahku läks ning all oli väike märkus Afganistani sõjas progressist... Eestis on sõjaväest kaks väga erinevat arvamusgruppi: vihkajad ja patrioodid. Ise kaldun rohkem viimaste hulka. Oskus end kaitsta annab sulle võimaluse midagi ära teha mitte loota teistele. Päris lahing oleks ise päris hull - mul on kaks sõpra Iraagis räsida saanud. Mäger, Silveri vanem vend, on paar konda miinipilduja tuld saanud; see eest Joel (lapsepõlvesõber Ervitalt) sai mõni aasta tagasi granaadikillu endale pepusse - USA arst oli naernud kui seda välja võttis. Endal on üks eluohtlik kogemus kui 14-aastasena tollase algelise Kaitseliiduga metsas olime. Vorme ega saapaid meil ei olnud - saime endale vanad Nõukogude omad Tondi kasarmutes saagil käies. Pagunid võtsime ära. Ma kandsin veel isa vana jahimütsi. Kuna Nõukogude armee viis eri rahva ajateenijad eri kohtadesse, sattusid eestisse lühikest kasvu mägilasigi, kelle vormid meile, poistele, vabalt sobisid. Kõik olid patrioodid ning pea kõik mu tollastest kaaslased on tänapäevaks lõpetanud Tartu Sõjakooli ning saanud kaks nooremleitnandi tärni. Ise ootan oma seerutriipudele asemele lipnikutähist - kõige vastuolulisemat auastet kogu süsteemis. Igaljuhul harjutasime tiibhaaranguid kui meist veidi eemal tee ääres jäi seisma must mersu ning sealt hüppasid välja kiilakad ülikondades vennad kes hakkasid püstolitest meie poole tulistama. Ei tea siiamaani kas tegid seda hirmutamiseks või kõmmutasid niisama metsa. Arvan, et viimane. Nad ei reageerinud meie märguannetele. Istusime grupiga madalas kaevikus. Osa grupist oli meist eemal püsti ja ei seostanud pauke ohuga. Olin vabatahtlikuna nõus neile teatama minema. Olukord oli minu jaoks tsuhteliselt ohutu - roomasin väga madalalt mööda nõgusid. Kuid tunne kuidas kuulid vihisevad kõrgelt pea kohalt sain kätte. Üllatavalt ei olnud mitte mingisugust hirmutunnet, pigem põnevus ja võimetus seostada seda mis pea kohal toimub. Kõik toimus nii kiiresti. Pidemed tühjad, kadus mersu koos kiilaspeadega minema.
Igaljuhul on viimase aja sündmused kalli idanaabri suunal minus väikeseid muremõtteid kogunema pannud. Läänelik laiskus ja heaolu, hedonistlik ühiskond, tekitab relvakonfliktist mulje nagu oleks see midagi niivõrd kauget ja võimatut. Midagi mis kunagi ei juhtu. Eriti veel sinuga.
Sarnast tunnet tundsin ka mina kuulide all joostes - keegi ei mõista midagi enne kui esimene kuul on märki tabanud.
Kui konflikti korral enamus põgeneks üle mere ja relvastatud vastupanu ei osutaks, siis ei oleks see probleemi lahendus vaid edasilükkamine. Sest kardan, et idanaabril on vaid üks lõppeesmärk - saavutada eelnev hiilgus. Ja kui algus on väga kerge, siis olen kindel et ta sellega ei rahuldu. Ja teist korda ta seda viga ei tee, et säilitab mingite kangekaelsete ugrilaste populatsiooni kuskil strateegilisel maa-alal. Ehk nagu paljud teisedki ei ole ma mures mitte ründaja tugevuse vaid kaitse nõrkuse pärast... Aga see on niivõrd hull mõte, et sellest ei maksa rääkida.
P.S. Uisupidu tuleb 5 dets stiiliks retrodisko! Elu teine Uisupidu kus olen kaine. Esimene oli aastal 2002 kui seda ise korraldasin koos Mardiga. Noored tatikad.
Tänapäeval on lood vastupidised. SW-manager Sulev pakkus mulle msn-s ühte tasuta piletit vastavale kontserdile Linnahalli. Olin nõus. Kui boss sellest kuulda sai, küsis ta "Sa oled ikka täitsa imelik? Sulle meeldib Ace of Bace? Mees, kas sul mingeid põhimõtteid ei ole?" Ei ole end kunagi lasknud põhimõtetest häirida, teatud baaspõhimõtted on, aga nendest hiljem. Vastuseks bossile võtsin kätte telefoni ja hakkasin kirglikult laulma "I saw the sign!" ning puusaringe tegema. Sellised põhimõtteinimesi võiks rohkem olla ja veel kirglikumaid ("Hip hoppi kuulavad ainult peded!" "Rock on skinnimuffide ja vannabiide musa!" "Sulle meeldib reggae? Kuradi narokomaan!") - ma naudiks nende ärritamist!
Kontsert oli võimas - imeline oli näha kuulsat inimest, keda noored omal ajal jumaldasin endast 10 m kaugusel. See brünett oli ikka HOT HOT, blond oli kahjuks veidi juurde võtnud ja hoidis madalamat profiili... Minu kõrval istus üks slaavi perekond, kus tütar käis Hugo Bossi samplite jagajailt sampleid nuiamas ja tõi need emale. Bisnes!
http://www.youtube.com/watch?v=96jFtzVa80A
Meie uus kontor asub Foorumi ärimajas, mis oleks Jackassi paradiis! Katusega kaetud siseõu klaasist seintega kontorite ulatub 6-a korruseni üles ja laest ripuvad traatide otsas alla lillepotid mis sõidavad aeglaselt üles alla. Fantaseerime Lauriga sinna kinni hüppamast ja nagu Tarzan potilt potile hüppamist. Või lihtsalt istuda rooside otsa, võtta õlu ja öelda kogu majale tere - mingi tüüp kasvab järsku poti otsast üles ja tõstab teistele toosti. Teine variant - mööda siseõu seinaastmeid jooksmine ringiratast mööda õue.
Lisaks et peame passima siseõues kolme korruse kontori inimesi, on ka õue pool vastas inimesed - Nordea panga töötajad. Tuli meelde oma 2 öö Karu ühikas kus tollase ühikanaabri Timoga aknalaual vastasmaja tüdrukutele W.M.C.A järgi trussikute väel tantsu lõime ning mikrofoni Eminemi loole eesti keeles peale räppisime. Mõni õhtu tõmbab rulood ette ja teeb varjuteatrit "Kägistamine kontoris," "Erootiline stseen" või lihtsalt "Uue bossi motivatsioonivahend rahalise preemia asemel: kontoriaeroobika!"
"Lions for Lambs" - tundub, et enamus USA filme on tellitud valitsuse PR agentuurilt. Muidu oli hea ja pani mõtlema - eriti just tänapäeva meedia mõttes. Eriti lõpp kus telekast tuli "pommuudis" kuidas popstaar Pepe oma tüdruksõbrast lahku läks ning all oli väike märkus Afganistani sõjas progressist... Eestis on sõjaväest kaks väga erinevat arvamusgruppi: vihkajad ja patrioodid. Ise kaldun rohkem viimaste hulka. Oskus end kaitsta annab sulle võimaluse midagi ära teha mitte loota teistele. Päris lahing oleks ise päris hull - mul on kaks sõpra Iraagis räsida saanud. Mäger, Silveri vanem vend, on paar konda miinipilduja tuld saanud; see eest Joel (lapsepõlvesõber Ervitalt) sai mõni aasta tagasi granaadikillu endale pepusse - USA arst oli naernud kui seda välja võttis. Endal on üks eluohtlik kogemus kui 14-aastasena tollase algelise Kaitseliiduga metsas olime. Vorme ega saapaid meil ei olnud - saime endale vanad Nõukogude omad Tondi kasarmutes saagil käies. Pagunid võtsime ära. Ma kandsin veel isa vana jahimütsi. Kuna Nõukogude armee viis eri rahva ajateenijad eri kohtadesse, sattusid eestisse lühikest kasvu mägilasigi, kelle vormid meile, poistele, vabalt sobisid. Kõik olid patrioodid ning pea kõik mu tollastest kaaslased on tänapäevaks lõpetanud Tartu Sõjakooli ning saanud kaks nooremleitnandi tärni. Ise ootan oma seerutriipudele asemele lipnikutähist - kõige vastuolulisemat auastet kogu süsteemis. Igaljuhul harjutasime tiibhaaranguid kui meist veidi eemal tee ääres jäi seisma must mersu ning sealt hüppasid välja kiilakad ülikondades vennad kes hakkasid püstolitest meie poole tulistama. Ei tea siiamaani kas tegid seda hirmutamiseks või kõmmutasid niisama metsa. Arvan, et viimane. Nad ei reageerinud meie märguannetele. Istusime grupiga madalas kaevikus. Osa grupist oli meist eemal püsti ja ei seostanud pauke ohuga. Olin vabatahtlikuna nõus neile teatama minema. Olukord oli minu jaoks tsuhteliselt ohutu - roomasin väga madalalt mööda nõgusid. Kuid tunne kuidas kuulid vihisevad kõrgelt pea kohalt sain kätte. Üllatavalt ei olnud mitte mingisugust hirmutunnet, pigem põnevus ja võimetus seostada seda mis pea kohal toimub. Kõik toimus nii kiiresti. Pidemed tühjad, kadus mersu koos kiilaspeadega minema.
Igaljuhul on viimase aja sündmused kalli idanaabri suunal minus väikeseid muremõtteid kogunema pannud. Läänelik laiskus ja heaolu, hedonistlik ühiskond, tekitab relvakonfliktist mulje nagu oleks see midagi niivõrd kauget ja võimatut. Midagi mis kunagi ei juhtu. Eriti veel sinuga.
Sarnast tunnet tundsin ka mina kuulide all joostes - keegi ei mõista midagi enne kui esimene kuul on märki tabanud.
Kui konflikti korral enamus põgeneks üle mere ja relvastatud vastupanu ei osutaks, siis ei oleks see probleemi lahendus vaid edasilükkamine. Sest kardan, et idanaabril on vaid üks lõppeesmärk - saavutada eelnev hiilgus. Ja kui algus on väga kerge, siis olen kindel et ta sellega ei rahuldu. Ja teist korda ta seda viga ei tee, et säilitab mingite kangekaelsete ugrilaste populatsiooni kuskil strateegilisel maa-alal. Ehk nagu paljud teisedki ei ole ma mures mitte ründaja tugevuse vaid kaitse nõrkuse pärast... Aga see on niivõrd hull mõte, et sellest ei maksa rääkida.
P.S. Uisupidu tuleb 5 dets stiiliks retrodisko! Elu teine Uisupidu kus olen kaine. Esimene oli aastal 2002 kui seda ise korraldasin koos Mardiga. Noored tatikad.
Nov 26, 2007
JOOGA!
Tore on näha arukaid inimesi, kes on oma kodutöö ära teinud ning oskavad rääkida. Olin varem tunnistajaks, kuidas meie kontorisse tuli üks noor daam. Sõbra sõber tundis teda ning oskas rääkida, et too on üks tark ja tore inimene: oli antud eriala peal heade tulemustega töötanud ning ka peaaegu magistrant. Ainult intervjuule tulles ei olnud too õnnetuke teinud preapproachi (ehk kodutööd ehk firma kohta internetist andmete hankimise) ning ei osanud midagi rääkida isegi kolme osaniku kohta.
Täna kontorisse tulnud kandidaat oli aga teisest puust - ta oskas ka igaühe kohta kontoris midagi öelda. Isegi mind mäletas ta TLÜ aktivismi ajast kui vunts, kes keeltemajja plakateid üles pani.
Tuleb meelde lugu ühest õnnestunud tööintervjuust. Tüdruk õppis nimelt pähe kõikide töötajate ees ja perekonnanimed, nende hobid ja kasutas neid tööintervjuu ajal! "Jaa, sind hr Juhan J., imetlen ma sest olete juba 10 aastat tegelenud vesiaeroobikaga. Kus me jäimegi? Millal tööajad on?" See töötas ja töötab muide siiani.
Preparation is everything! Kuid sellega mõjutad vaid enda vastas olevat inimest ning seal ei pruugi paista välja sinu tõelised oskused. Ning tööandja ei suuda oma hämmeldust alla suruda. Ning, mida kõrgema enesehinnanguga, seda ebatõenäolisemalt soovitakse teda tööle võtta. Õppides tundma enda vastas olevaid inimesi, oled võimeline õhukese sulega nende eneseuhkust kõditada. Ja täiuslik töötaja on olemas. Seda õpetavad kõik CV portaalid tööotsijatele.
Tean samas, et kui pean ise kunagi olema tööandja laua taga, siis analüüsiksin lisaks teisele inimesele ka endas tekkivaid tundeid. Nimesid-fakte on väga kerge pähe õppida...
Avalikest suhetest. Avastasin, et mitmetel sõpradel on valearusaam nagu oleks PR reklaam ning ei osata selle kasust aru saada. Selgitaksin seda allpool nii hästi-halvasti kui oskan. Reklaam on see, kui sa maksad raha, et mingi lehepinnaga teha seda mida iganes tahad. Võid panna sinna oma vanaema või koera pildi, väita pea ükskkõik mida värvilisel kireval taustal. Aga olen kindel, et pühendad reklaamile täidetud lehekülgedele vaid mõne sekundi, kui sedagi. PR on avalikkusega auhtlemine - pakkuda midagi niivõrd huvitavat, et sellest sünnib zanr, mida inimesed tahavad lugeda. Huvitav artikkel, arvamus, uudis vms. Ja mitte mingi kiidulaul vaid adekvaatne, usutav värk. Ning küsiks, kumb on parem - kas maksta raha selle eest mida rahvas jälestab või selle eest, mis tundub huvitav?
Tallinna Ülikooli tudengiteater teeb ühte tükki Tiramisu, sihtgrupiga vallalised ja kompleksivabad mehed ;)
www.zone.ee/tlyteater
Viimasel ajal on sõbrad hakanud rääkima alkoholist mitte nii positiivses toonis - täna sain teada, et tööjuurest on Lauri olnud 2 nädalat kaine; Artur rääkis, et hoiab peale Erki sünnipäeva alkoholist mõnda aega eemal (nad jõid hotellis kuni 12i päeval kangemat napsu) ning Martki (see uue pusaga) rääkis, et oli ostnud ühe õlle peale trenni kuid see polnud maitsnud. Ise olen oma valiku üle õnnelik - kõik on nii selge, mõistus on terav ning hea olla. Praegu tekitab mõte end segi juua väikest vastikust ning mõistmatust.
Allpool kõigile lubatud joogaharjutused. Nagu ütlesin Jessele - kui ei meeldi, saad raha tagasi!
Täna kontorisse tulnud kandidaat oli aga teisest puust - ta oskas ka igaühe kohta kontoris midagi öelda. Isegi mind mäletas ta TLÜ aktivismi ajast kui vunts, kes keeltemajja plakateid üles pani.
Tuleb meelde lugu ühest õnnestunud tööintervjuust. Tüdruk õppis nimelt pähe kõikide töötajate ees ja perekonnanimed, nende hobid ja kasutas neid tööintervjuu ajal! "Jaa, sind hr Juhan J., imetlen ma sest olete juba 10 aastat tegelenud vesiaeroobikaga. Kus me jäimegi? Millal tööajad on?" See töötas ja töötab muide siiani.
Preparation is everything! Kuid sellega mõjutad vaid enda vastas olevat inimest ning seal ei pruugi paista välja sinu tõelised oskused. Ning tööandja ei suuda oma hämmeldust alla suruda. Ning, mida kõrgema enesehinnanguga, seda ebatõenäolisemalt soovitakse teda tööle võtta. Õppides tundma enda vastas olevaid inimesi, oled võimeline õhukese sulega nende eneseuhkust kõditada. Ja täiuslik töötaja on olemas. Seda õpetavad kõik CV portaalid tööotsijatele.
Tean samas, et kui pean ise kunagi olema tööandja laua taga, siis analüüsiksin lisaks teisele inimesele ka endas tekkivaid tundeid. Nimesid-fakte on väga kerge pähe õppida...
Avalikest suhetest. Avastasin, et mitmetel sõpradel on valearusaam nagu oleks PR reklaam ning ei osata selle kasust aru saada. Selgitaksin seda allpool nii hästi-halvasti kui oskan. Reklaam on see, kui sa maksad raha, et mingi lehepinnaga teha seda mida iganes tahad. Võid panna sinna oma vanaema või koera pildi, väita pea ükskkõik mida värvilisel kireval taustal. Aga olen kindel, et pühendad reklaamile täidetud lehekülgedele vaid mõne sekundi, kui sedagi. PR on avalikkusega auhtlemine - pakkuda midagi niivõrd huvitavat, et sellest sünnib zanr, mida inimesed tahavad lugeda. Huvitav artikkel, arvamus, uudis vms. Ja mitte mingi kiidulaul vaid adekvaatne, usutav värk. Ning küsiks, kumb on parem - kas maksta raha selle eest mida rahvas jälestab või selle eest, mis tundub huvitav?
Tallinna Ülikooli tudengiteater teeb ühte tükki Tiramisu, sihtgrupiga vallalised ja kompleksivabad mehed ;)
www.zone.ee/tlyteater
Viimasel ajal on sõbrad hakanud rääkima alkoholist mitte nii positiivses toonis - täna sain teada, et tööjuurest on Lauri olnud 2 nädalat kaine; Artur rääkis, et hoiab peale Erki sünnipäeva alkoholist mõnda aega eemal (nad jõid hotellis kuni 12i päeval kangemat napsu) ning Martki (see uue pusaga) rääkis, et oli ostnud ühe õlle peale trenni kuid see polnud maitsnud. Ise olen oma valiku üle õnnelik - kõik on nii selge, mõistus on terav ning hea olla. Praegu tekitab mõte end segi juua väikest vastikust ning mõistmatust.
Allpool kõigile lubatud joogaharjutused. Nagu ütlesin Jessele - kui ei meeldi, saad raha tagasi!
Nov 25, 2007
Viktori Saladused...
Erki ja Indreku sünnipäev stiilis "90-d" möödus peaaegu nagu planeeritult.
Et rahvas kõik õigeks ajaks kohale saada, kirjutasime flyerile, et buss lahkub Ülemiste hotelli eest ning hiljaks jääda ei oleks mõtet. Tänu sellele saabus kogu rahvas õigeaegselt. Tõsi küll, ilm oli veidi külmem ja üsna mitmetes võis see tekitada frustratsiooni.
Misterivalimised läksid liiga üle ootuste - valitud 5 kandidaati olid üle igasuguse taseme ja nõustusid pea kõigega. Üks mees nägi välja täpselt nagu Mr Proper (puhatusvahendi pudeli modell), teistest kandidaatidest olid esindatud Mr X (XXL), Ehitaja (Timo), Rootsi Prints Dan ning Mark alias Mark. Meie Artuuroga (Marts Ander) üritasime seda juhtida nii hästi-halvasti kui oskasime. Kandidaatidest - ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.
Sellele projektile võinuks tagantjärgi anda nimeks projekt KAOS LAVAL. Täiuslik esinemine sõltub teatavasti esinejate oskusest ja sellest kui vabalt nad ennast tunnevad. Igasuguste kodukootud pidude puhul peab järgima, et viimane tase esimest ei ületaks. Sest vabalt tundmine saab õhtu jooksul ainult suureneda ja oskus väheneda, vastupidine aga mitte...
Poistel oli suuri raskusi püstiseismisega - see eest olid nad kõigega nõus ja ületasid kõigi ootusi pea sajakordselt. Riided lendasid kiiremini kui kunagi varem. Tõsi küll, lavale saabumine joogid käes oli väga paljulubav. Samuti üksteise esinemise segamine. Striptiisivooru ajal lennutas õhtu staar Timo ainult oma tossu liiga hoogsalt naistesse.
Sünnipäevalapsed esinesid Musta Q (Must Kjuu) lauluga "Su rinnanibud" - koreograafi ei suutnud välja sebida kuid nad suutsid suurepäraselt matkida tollaseid popstaare (ja nende liigutusi). Ja rahvas plaksutas kooris kaasa, nagu klassiõhtul.
Tundsin ennast suurepäraselt, jah, ka ilma alkoholita. Kandsin naiste väga lühikest lillat nahktagi, joonistatud vuntse ja erilist nokamütsi. Vahepeal kammis nii ära et tantsisin üksinda ja Viljo pani DJ puldis järgimise ja järgmise loo, kuni ka tüdrukud hakkasid julgema lähemale tulema...
Sellesama erilise nokamütsi sain päeval Balti jaama turult. Maksin selle eest koos atribuutidega vaid 30, ja seda ainult tänu sellele et venekeelne müüja ei saanud aru, mis seal kirjas oli. Siis oleks see tõen mõned korrad kallim olnud. Nokatsil oli nimelt sõnum mida sai vahetada: "Sex and only sex," "Lost my virginity, can I have yours?," "Startfucker" jne. Kujutan taas ette olukorda, mida mõtles selle toote loovosakond antud toote väljatöötamisel.
Sünnipäevalapsed olid rentinud ka ühe hotellitoa nendele kes tahavad kahekesi olla - SHAG room! Igaljuhul kui pidu lõppes siis läksime koos ellujäänutega sinna edasi - magasime 7i kahes voodis ja targutasime niisama. Telekas tuli Fashion TV, kus toimus Victoria's Secret moeshow, naised aluspesus inglitiibadega. Keegi pakkus välja, et võiks teha sama ka meestele. Viktori Saladused. Ja sellest teeme kalendri aastaks 2008!
Samalaadne kaubamärk, mis lõi laineid 2003 a PEDAs amatöör-kultus-tantsubänd "The Spice Boys," kus 4 noormeest noortele tudengineiudele oma tantsuoskusi demonstreeris.
Üks asi veel, peame perega oma üleliigsest davaarist kirbuturul lahti saama - läheks prooviks seal ka kätt?
USA, siit me tuleme!
Lennukis, pean tagantjärgi häbiga tunnistama, meelitasid viskikokteilid mu juurde ka mõned teised FYd, keda ma siis veel üldse ei tundnud: Remy, Artur ja Janar. Nad olid vist muidu korralikud, pakkusin neile siis halba eeskuju. Üheskoos käisime naissoost student manageridele alkot pakkumas ("Ei, ei, lukus!") ning üritasime teiste lennukis viibivate noorte naistega tuttavaks saada. Lõpuks kolisime kõik lennuki kööginurga juurde. "Üksi double-viski, kokakoolan kanssa, kiitos!" "Virolaiset," said heatahtlikud stjuuardid aru.
Et rahvas kõik õigeks ajaks kohale saada, kirjutasime flyerile, et buss lahkub Ülemiste hotelli eest ning hiljaks jääda ei oleks mõtet. Tänu sellele saabus kogu rahvas õigeaegselt. Tõsi küll, ilm oli veidi külmem ja üsna mitmetes võis see tekitada frustratsiooni.
Misterivalimised läksid liiga üle ootuste - valitud 5 kandidaati olid üle igasuguse taseme ja nõustusid pea kõigega. Üks mees nägi välja täpselt nagu Mr Proper (puhatusvahendi pudeli modell), teistest kandidaatidest olid esindatud Mr X (XXL), Ehitaja (Timo), Rootsi Prints Dan ning Mark alias Mark. Meie Artuuroga (Marts Ander) üritasime seda juhtida nii hästi-halvasti kui oskasime. Kandidaatidest - ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.
Sellele projektile võinuks tagantjärgi anda nimeks projekt KAOS LAVAL. Täiuslik esinemine sõltub teatavasti esinejate oskusest ja sellest kui vabalt nad ennast tunnevad. Igasuguste kodukootud pidude puhul peab järgima, et viimane tase esimest ei ületaks. Sest vabalt tundmine saab õhtu jooksul ainult suureneda ja oskus väheneda, vastupidine aga mitte...
Poistel oli suuri raskusi püstiseismisega - see eest olid nad kõigega nõus ja ületasid kõigi ootusi pea sajakordselt. Riided lendasid kiiremini kui kunagi varem. Tõsi küll, lavale saabumine joogid käes oli väga paljulubav. Samuti üksteise esinemise segamine. Striptiisivooru ajal lennutas õhtu staar Timo ainult oma tossu liiga hoogsalt naistesse.
Sünnipäevalapsed esinesid Musta Q (Must Kjuu) lauluga "Su rinnanibud" - koreograafi ei suutnud välja sebida kuid nad suutsid suurepäraselt matkida tollaseid popstaare (ja nende liigutusi). Ja rahvas plaksutas kooris kaasa, nagu klassiõhtul.
Tundsin ennast suurepäraselt, jah, ka ilma alkoholita. Kandsin naiste väga lühikest lillat nahktagi, joonistatud vuntse ja erilist nokamütsi. Vahepeal kammis nii ära et tantsisin üksinda ja Viljo pani DJ puldis järgimise ja järgmise loo, kuni ka tüdrukud hakkasid julgema lähemale tulema...
Sellesama erilise nokamütsi sain päeval Balti jaama turult. Maksin selle eest koos atribuutidega vaid 30, ja seda ainult tänu sellele et venekeelne müüja ei saanud aru, mis seal kirjas oli. Siis oleks see tõen mõned korrad kallim olnud. Nokatsil oli nimelt sõnum mida sai vahetada: "Sex and only sex," "Lost my virginity, can I have yours?," "Startfucker" jne. Kujutan taas ette olukorda, mida mõtles selle toote loovosakond antud toote väljatöötamisel.
Sünnipäevalapsed olid rentinud ka ühe hotellitoa nendele kes tahavad kahekesi olla - SHAG room! Igaljuhul kui pidu lõppes siis läksime koos ellujäänutega sinna edasi - magasime 7i kahes voodis ja targutasime niisama. Telekas tuli Fashion TV, kus toimus Victoria's Secret moeshow, naised aluspesus inglitiibadega. Keegi pakkus välja, et võiks teha sama ka meestele. Viktori Saladused. Ja sellest teeme kalendri aastaks 2008!
Samalaadne kaubamärk, mis lõi laineid 2003 a PEDAs amatöör-kultus-tantsubänd "The Spice Boys," kus 4 noormeest noortele tudengineiudele oma tantsuoskusi demonstreeris.
Üks asi veel, peame perega oma üleliigsest davaarist kirbuturul lahti saama - läheks prooviks seal ka kätt?
Mart sai endale uue pusa - maailmas on midagi igaveseks muutunud. Eelmise pruuni värvi dressipluusi ostis ta 2003 või 2004 aastal Soome kursaekskursioonil olles.
USA, siit me tuleme!
Lennukis, pean tagantjärgi häbiga tunnistama, meelitasid viskikokteilid mu juurde ka mõned teised FYd, keda ma siis veel üldse ei tundnud: Remy, Artur ja Janar. Nad olid vist muidu korralikud, pakkusin neile siis halba eeskuju. Üheskoos käisime naissoost student manageridele alkot pakkumas ("Ei, ei, lukus!") ning üritasime teiste lennukis viibivate noorte naistega tuttavaks saada. Lõpuks kolisime kõik lennuki kööginurga juurde. "Üksi double-viski, kokakoolan kanssa, kiitos!" "Virolaiset," said heatahtlikud stjuuardid aru. On võimalik maailmale anda juba paljalt sellega panuse, et teed midagi kasulikku vaid iseendaga. Parim mõjutaja ongi see kui keegi on iseendaga rahul ja käitub lõbusalt; ning kuna keegi niikuinii ei tea mida ta tahab, siis hakatakse kriitiliselt vaatama ka enda käitumisele. "Äkki ta teab midagi mida mina ei tea?" Nii vähemalt õpin mina. See joogavärk, selle kohta on hakanud inimesed üha rohkem huvi tundma - homme skännin selle sisse ja panen üles kõigile imetlemiseks. Tänud, kes iganes selle ka koostas!
Nov 24, 2007
Kõigile meeldib striptiis, abiellumine ja porno!
SW Jaak (tema nõuandeid investeerimise ja finantsi kohta on eraldi blogis) lõpetas EBS-i ja abiellub Hawail koos SW Mariaga. Maria on väike tohutu energiapomm, kes värbas omal ajal Alice, kes tänapäevaks on ka 10 000 ühiku klubis (loe, teenib ühe müügisuvega ainuüksi enda müügist umbes 45 000 taala). Jaak ise on vastupidi suur ja prillidega poiss.
"Maria tule kiiremini, sa jääd muidu auto alla!"
"Ma ei jää auto alla, mul on helkur!"
Igaljuhul olid hiljuti toimunud SW eliidi sees mitmeid tõsisemaid sidumisi - Märtin abiellus Kerttuga ja Roos Marinaga. Viimased on ka juba pisikese beebi saanud. Esimesed abiellusid Las Vegases, kus´poissmeesteõhtul käis Märtin ringi, seljas fallosega T-särk. Jaak plaanis ise Hawail abielluda ("Sa oled kutsutud, Margus") ning seega oleks kogu ülejäänud seltskond lõbust ilma jäänud. Et info ei lekiks, kasutasime sellest rääkides fraasi operatsioon LAGRITS!
Me ei olnud nõus. Hiiekas hakkas tema pidu orgunnima - pahaaimamatu Jaak kutsuti sauna Tartu lähedale. Sealt kadusid salapäraselt tema riided. Selle asemele olid ilmunud vanamuti (punamütsikese) kostüüm koos parukaga. Jaak punnis kõvasti vastu kuid tal ei olnud tõesti muud võimalust. Väike make-up ka näkku ja valmis!
Nimi: Punamütsike
Vanus: 44
Perekonnaseis: lapseootel (kõht)
Väljanägemine - liibukates, punase seelikuga, prillidega, pikkade mustade juustega prostituut, kelle paremad aastad kuuluvad eelmisesse aastatuhandesse.
Esimene laks oli kõva napsuvõtmine, nii et Jaak lõpus oma kõnnakuga hakkas probleeme tekitama oma talutajatele. Autodega linna ja jõudsime erootikapoodi Desiree, kus kõik sisse sadasime. Multifunktsionaalses poes oli ka oma postiga tagaruum kuhu Jaak talutati. Sügavas hämmelduses ja segaduses tulevane abikaasa vaatas nahkdiivanit hirmunult ja ütles, et sooviks enne tualetis ära käia. Ta läks välja ja ei tulnud enam tagasi.
Miline julgus ja truudus - iga naine oleks olnud õnnelik sellise abikaasa nimel! Joosta ära teise naise (oli päris kena blond, Jana nimeks) eest liibukates, ilma võtmeteta, rahata, tuttavateta ja tundmatusse suunda. Teha seda külmas ja vihmases Tartus. Olen kindel, et tema huuled pobisesid: Maria, Maria...
Jagasime matsu sees kiirelt lahti ning Hiiekas ja Märtin Jr panid talle järgi. Ise võtsin Märtini auto ja hakkasime lähedalolevaid tänavaid läbi kammima. Jaagule sai saatuslikuks tema suur ja kaal ja suhteline ebasportlikkus - Hiiekas sai ta õige pea kätte (jooksis parki ja peitis end ausamba taha).
Jaak lubas koostööd teha, läks sisse ja oli seal üks veerand tundi ("Maria, nad sundisid mind...") kuni ülejäänud seltskond sisse kutsuti. Nagu kokkulepitult leidsime tobeda naeratusega Jaagu posti külge kinni aheldatuna, trussikute (Supermani trussikud laenas talle Märtin) väel, prillid seest udused. Ruumi ronisid sisse kõik 25 tüüpi ning naeru oli nabani, kaamerad käisid ning tehti päris mitmeid grupipilte. Daam kiskus veel kaamerate välkudes Jaagu trussikuid allapoole.
Peale Desiree Jana juurest külaskäiku (Jaak sogas, et see on kellegi FY, kes suvel raamatumüügi pooleli jättis) oli meil plaan tal linnapeal lasta asju teha. Sellest Jaak rabeles end ära - teeskles, et on ülipurjus ja ei suuda käia. Viinereid ta naistele müümast keeldus, sõi need ära. Mark või Jäppinen, emba kumba, hüppas talle kaela ja lõhkus tema prillid. Jäppinen oli enne ka peadpidi vastu kerist kukkunud ja Jaak hõõrus talle seda nina alla. Keegi hakkas ainult vene keeles rääkima ja keegi oksendas puu alla. Asi läks käest ära - siis oli plaanipärane minek Illusiooni, kus meid ootas üüritud sviit ning veidi alkoholi.
Tundsin üle hulga aja selle õhtu jooksul puudust alkoholist.
Samal nädalal esilinastus ka Pireti ja Artuuro duo "Räägime Pornost." Tegime sellest pressiteatel, mis pandi isegi SL Õhtulehe Online üles
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=255271&q=porno
On südamest kahju, et selle vaatlemisel osaleda ei saanud - pidin kontori kolimise lõpuni viima. Uus võimalus avaldub Jaanuaris, selleks ajaks tuleb ka suurem kampaania.
Sain nimelt ka ehitusloa nii et varsti saab hakata mu stuudiot ehitama.
Seoses striptiisiga tuleb meelde veel kolm lugu:
1. Üks mu anonüümne sõber oli saanud turvameestelt peksa selle eest, et näitas stripparile 500 kroonist ning enne rinnahoidjate vahele panemist vahetas selle kiirelt kahekroonise kupüüri vastu.
2. Peale 2001 aasta Peda Folki, kui lava peal toimus action, hakati seda iga-aasta Arbaverel ("Teeme Folki") järgi tegema (ütlen, et aasta 2000-2006 ei puudunud ma üheltki sellelt peolt, kuna mälestused olid ligia värvikad. Nagu ütlesin, otsustas uus Esindus selle traditsiooni elimineerida ning jätta tulevased põlved ilma värvikast kogemusest). Traditsiooniliste võistlustega alustati vist juba Tsordi ajal, aga isegi hõbekeel Kalle S. on antud laval ihualasti viibinud, rääkimata mitmete teiste inimeste tähelendudest. Kulminatsioon oli aastal 2004 sügis, kui endale USA tiimi värbama hakkasin, ja Eerik Überplingeni ning Beppoga mingiks võistluseks filmi tegime. Siis võistles laval mingi 20 matsi. Esimest ja viimast korda elus leidsin endas julgust ka sealt osa võtta (tuleb tunnistada, enamus osalejatest olid kehakultuurlased) - seal sain tuttavaks ühe oma tulevase FY-a. Asi jäi sel aastal sündsuse piiridesse, peale ühe noormehe... Bokserid ei pea niiapalju kinni kui võiksid ja ta põdes seda pikalt. Samas, peale seda hakkas tal tüdrukutega kuidagi eriti hästi vedama...
3. Peale I USA suve lõppu Ashlandist Nasvhille sõites tegime Remyga väikese peatuse Lexingtonis, kus leidsime end järsku, oh imet, stripibaarist. Kui eestis on stripparid enamasti vanemad idaslaavi daamid, siis USAs on nad väga üles haibitud. Kaks lühikeste pükstega siilisoengute ja puusakottidega lolli välismaalast oli kerge saak. Istusime šokeeritult ja vaatasime karbid lahti laval toimuvat... Kui Eesti karaoke on täis peaga "Kaelakeele hääle" laulmine Kolumbus Krisis, kus ka Maarja osas pealegi mees ning võidab kõige rohkem täis paar. USAs ei tule ükski inimene lavale, enne kui on end põhjalikult kodus ette valmistanud - ning siis särab nagu staar. Sama lugu oli seal baaris.
Aga mitte ainult - strateegi oli näidata laval toimuvat ning siis ujuvad külje alla sellised teistlaadi daamid kes muid asju pakuvad, mitte nii ilusad nagu seal lava peal. Meid võttis käevangu üks mustanahaline daam kes tuli pakkuma privaattantsu. Kõige lihtsamal müügil on teatavasti 7 etappi:
eelinfo kogunemine, lähenemine, vajaduse väljaselgitamine, toote demonstratsioon, hinna selgitamine, müügi sulgemine ja raha kogumine. Seda teavad kõik (eesti) müügikoolitajad, kes on selle SW-t üle võtnud. Igaljuhul, kui tavaliselt võetakse need kõik etapid, kasvõi moe pärast, läbi, siis meie puhul otsustati otse close minna. Kuulnud, et oleme Eestist, terve suve töötanud ning täna esimene vaba õhtu, küsis kohe "It's 20 bucks. Who's first?"
Laupäeva õhtu on käes ja Erki vaatab juba kella, sest kohe hakkavad saabuma esimesed külalised. Kama pean kohe Maikenile ära viima, mingi fotosessiooni jaoks.
"Maria tule kiiremini, sa jääd muidu auto alla!"
"Ma ei jää auto alla, mul on helkur!"
Igaljuhul olid hiljuti toimunud SW eliidi sees mitmeid tõsisemaid sidumisi - Märtin abiellus Kerttuga ja Roos Marinaga. Viimased on ka juba pisikese beebi saanud. Esimesed abiellusid Las Vegases, kus´poissmeesteõhtul käis Märtin ringi, seljas fallosega T-särk. Jaak plaanis ise Hawail abielluda ("Sa oled kutsutud, Margus") ning seega oleks kogu ülejäänud seltskond lõbust ilma jäänud. Et info ei lekiks, kasutasime sellest rääkides fraasi operatsioon LAGRITS!
Me ei olnud nõus. Hiiekas hakkas tema pidu orgunnima - pahaaimamatu Jaak kutsuti sauna Tartu lähedale. Sealt kadusid salapäraselt tema riided. Selle asemele olid ilmunud vanamuti (punamütsikese) kostüüm koos parukaga. Jaak punnis kõvasti vastu kuid tal ei olnud tõesti muud võimalust. Väike make-up ka näkku ja valmis!
Nimi: Punamütsike
Vanus: 44
Perekonnaseis: lapseootel (kõht)
Väljanägemine - liibukates, punase seelikuga, prillidega, pikkade mustade juustega prostituut, kelle paremad aastad kuuluvad eelmisesse aastatuhandesse.
Esimene laks oli kõva napsuvõtmine, nii et Jaak lõpus oma kõnnakuga hakkas probleeme tekitama oma talutajatele. Autodega linna ja jõudsime erootikapoodi Desiree, kus kõik sisse sadasime. Multifunktsionaalses poes oli ka oma postiga tagaruum kuhu Jaak talutati. Sügavas hämmelduses ja segaduses tulevane abikaasa vaatas nahkdiivanit hirmunult ja ütles, et sooviks enne tualetis ära käia. Ta läks välja ja ei tulnud enam tagasi.
Miline julgus ja truudus - iga naine oleks olnud õnnelik sellise abikaasa nimel! Joosta ära teise naise (oli päris kena blond, Jana nimeks) eest liibukates, ilma võtmeteta, rahata, tuttavateta ja tundmatusse suunda. Teha seda külmas ja vihmases Tartus. Olen kindel, et tema huuled pobisesid: Maria, Maria...
Jagasime matsu sees kiirelt lahti ning Hiiekas ja Märtin Jr panid talle järgi. Ise võtsin Märtini auto ja hakkasime lähedalolevaid tänavaid läbi kammima. Jaagule sai saatuslikuks tema suur ja kaal ja suhteline ebasportlikkus - Hiiekas sai ta õige pea kätte (jooksis parki ja peitis end ausamba taha).
Jaak lubas koostööd teha, läks sisse ja oli seal üks veerand tundi ("Maria, nad sundisid mind...") kuni ülejäänud seltskond sisse kutsuti. Nagu kokkulepitult leidsime tobeda naeratusega Jaagu posti külge kinni aheldatuna, trussikute (Supermani trussikud laenas talle Märtin) väel, prillid seest udused. Ruumi ronisid sisse kõik 25 tüüpi ning naeru oli nabani, kaamerad käisid ning tehti päris mitmeid grupipilte. Daam kiskus veel kaamerate välkudes Jaagu trussikuid allapoole.
Peale Desiree Jana juurest külaskäiku (Jaak sogas, et see on kellegi FY, kes suvel raamatumüügi pooleli jättis) oli meil plaan tal linnapeal lasta asju teha. Sellest Jaak rabeles end ära - teeskles, et on ülipurjus ja ei suuda käia. Viinereid ta naistele müümast keeldus, sõi need ära. Mark või Jäppinen, emba kumba, hüppas talle kaela ja lõhkus tema prillid. Jäppinen oli enne ka peadpidi vastu kerist kukkunud ja Jaak hõõrus talle seda nina alla. Keegi hakkas ainult vene keeles rääkima ja keegi oksendas puu alla. Asi läks käest ära - siis oli plaanipärane minek Illusiooni, kus meid ootas üüritud sviit ning veidi alkoholi.
Tundsin üle hulga aja selle õhtu jooksul puudust alkoholist.
Samal nädalal esilinastus ka Pireti ja Artuuro duo "Räägime Pornost." Tegime sellest pressiteatel, mis pandi isegi SL Õhtulehe Online üles
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=255271&q=porno
On südamest kahju, et selle vaatlemisel osaleda ei saanud - pidin kontori kolimise lõpuni viima. Uus võimalus avaldub Jaanuaris, selleks ajaks tuleb ka suurem kampaania.
Sain nimelt ka ehitusloa nii et varsti saab hakata mu stuudiot ehitama.
Seoses striptiisiga tuleb meelde veel kolm lugu:
1. Üks mu anonüümne sõber oli saanud turvameestelt peksa selle eest, et näitas stripparile 500 kroonist ning enne rinnahoidjate vahele panemist vahetas selle kiirelt kahekroonise kupüüri vastu.
2. Peale 2001 aasta Peda Folki, kui lava peal toimus action, hakati seda iga-aasta Arbaverel ("Teeme Folki") järgi tegema (ütlen, et aasta 2000-2006 ei puudunud ma üheltki sellelt peolt, kuna mälestused olid ligia värvikad. Nagu ütlesin, otsustas uus Esindus selle traditsiooni elimineerida ning jätta tulevased põlved ilma värvikast kogemusest). Traditsiooniliste võistlustega alustati vist juba Tsordi ajal, aga isegi hõbekeel Kalle S. on antud laval ihualasti viibinud, rääkimata mitmete teiste inimeste tähelendudest. Kulminatsioon oli aastal 2004 sügis, kui endale USA tiimi värbama hakkasin, ja Eerik Überplingeni ning Beppoga mingiks võistluseks filmi tegime. Siis võistles laval mingi 20 matsi. Esimest ja viimast korda elus leidsin endas julgust ka sealt osa võtta (tuleb tunnistada, enamus osalejatest olid kehakultuurlased) - seal sain tuttavaks ühe oma tulevase FY-a. Asi jäi sel aastal sündsuse piiridesse, peale ühe noormehe... Bokserid ei pea niiapalju kinni kui võiksid ja ta põdes seda pikalt. Samas, peale seda hakkas tal tüdrukutega kuidagi eriti hästi vedama...
3. Peale I USA suve lõppu Ashlandist Nasvhille sõites tegime Remyga väikese peatuse Lexingtonis, kus leidsime end järsku, oh imet, stripibaarist. Kui eestis on stripparid enamasti vanemad idaslaavi daamid, siis USAs on nad väga üles haibitud. Kaks lühikeste pükstega siilisoengute ja puusakottidega lolli välismaalast oli kerge saak. Istusime šokeeritult ja vaatasime karbid lahti laval toimuvat... Kui Eesti karaoke on täis peaga "Kaelakeele hääle" laulmine Kolumbus Krisis, kus ka Maarja osas pealegi mees ning võidab kõige rohkem täis paar. USAs ei tule ükski inimene lavale, enne kui on end põhjalikult kodus ette valmistanud - ning siis särab nagu staar. Sama lugu oli seal baaris.
Aga mitte ainult - strateegi oli näidata laval toimuvat ning siis ujuvad külje alla sellised teistlaadi daamid kes muid asju pakuvad, mitte nii ilusad nagu seal lava peal. Meid võttis käevangu üks mustanahaline daam kes tuli pakkuma privaattantsu. Kõige lihtsamal müügil on teatavasti 7 etappi:
eelinfo kogunemine, lähenemine, vajaduse väljaselgitamine, toote demonstratsioon, hinna selgitamine, müügi sulgemine ja raha kogumine. Seda teavad kõik (eesti) müügikoolitajad, kes on selle SW-t üle võtnud. Igaljuhul, kui tavaliselt võetakse need kõik etapid, kasvõi moe pärast, läbi, siis meie puhul otsustati otse close minna. Kuulnud, et oleme Eestist, terve suve töötanud ning täna esimene vaba õhtu, küsis kohe "It's 20 bucks. Who's first?"
Laupäeva õhtu on käes ja Erki vaatab juba kella, sest kohe hakkavad saabuma esimesed külalised. Kama pean kohe Maikenile ära viima, mingi fotosessiooni jaoks.
Nov 21, 2007
tüngakõne
Üks kõige naljakamaid tüngakõnesid mis kunagi tehtud - seekord on ohvriks müügimees...
http://www.youtube.com/watch?v=un_PjRXV5l8
http://www.youtube.com/watch?v=un_PjRXV5l8
Nov 19, 2007
Korduma Kippuvad Teadmised
Erki ja Indrek peavad maha ülivägeva sünnipäevatralli -http://8eight.eu/erkiindrek_flyer.jpg
. Artuuroga koos abistame ka veidi, programm ise on päris ambitsioonikas.
Peaksin tänama Toomas Lõhmustet, kelle käest sain palju häid ideid oma kõnevea parandamiseks.
Eriti tänase ülikoomilises sessioonis Velvetis.
Sotsiaalteadustega on nii, et paljud asjad kattuvad eri erialade juurest - ja need on kõige väärtuslikumad teadmised sest kehtivad rohkemates kohtades.
Kontor hakkab kolima ja suurte muutuste aeg on käes (J.M.K.E), nii tunnen oma seljakarvadega. Sain uue läppari, mille juhet jagame kolleegiga.
. Artuuroga koos abistame ka veidi, programm ise on päris ambitsioonikas.
Peaksin tänama Toomas Lõhmustet, kelle käest sain palju häid ideid oma kõnevea parandamiseks.
Eriti tänase ülikoomilises sessioonis Velvetis.
Sotsiaalteadustega on nii, et paljud asjad kattuvad eri erialade juurest - ja need on kõige väärtuslikumad teadmised sest kehtivad rohkemates kohtades.
Kontor hakkab kolima ja suurte muutuste aeg on käes (J.M.K.E), nii tunnen oma seljakarvadega. Sain uue läppari, mille juhet jagame kolleegiga.
Nov 18, 2007
Orgazmo!
Saviets kutsub alkoholi katkuks ja selle müügiõiguste eest võitlejaid alkoparuniteks. Üks ajakiri avaldas hiljuti pildi kuidas ta hoidis käes šampanjaklaasi ja poseeris koos abikaasaga, alla oli pandud üks tema avaldatud märkus alkoholi kohta. Tänase SW banketipeoga tuli nimelt meelde oma viimane viinakokteil Tartus ja sellele krahhile mis enne toimus. Üksikud pildid Püssirohukeldris laval baaridaamide käest alkoholi kurku tõmmates, sületants kellegagi, tänaval koperdamine, kasiinos sularaha mahamängimine, üritad mingitelt naistelt midagi küsida, kuskil sõbra akna all käimine, Statoili hot-dog... Lõpuks oli telefon tühi ning ei teadnudki mis saab, kõik olid kadunud. Õnneks päästis mind Statolilst leitud kallis Krambambuse-kaaslane punapäine Egle, kes oma telefoni laenas. Nii pääsesin lõpuks taas Erki, Rattuse ja Artuuro manu. Üheskoos läksime siis ühe Erki FY juurde, kes pakkus viinakokteili. Mul on meeles kuidas see maitses, kujutasin ette kuidas see voolas mu organismi ning milline mõistetamatus mind valdas. Komast tegi punkti Mardi kangelastegu, millest rääkisim varem. Sealt tuli otsus aasta lõpuni kaine olla, enne tuleb loomulikult oma äraotsustatud asjadele sõprade nõusolek saada:
http://www.youtube.com/watch?v=rY-UmFuSqX8
Eeldan, et olen mõnede oma sõprade hulgas katseisik - revolutsiooniline teooria, kas üks Eesti noor inimene on võimeline olema mingi aeg ilma alkoholita ning seejuures olla normaalse sotsiaalse staatusega ja suutma käia pidudel? Tean, et Lauri üritas seda sellel nädalavahetusel teha. Ole tugev!
Minu kainusperiood on kestnud poolteist kuud, pea sama kaua olen olnud ka nohikusoengu ning riietega. Uueks aastaks on plaanis minna Erki ja Artuuroga Vipassana vaikimislaagrisse - 2 nädalat mitte sõnagi ja vaid venitusharjutusi. See võib olla huvitav, seal käinud Southwesterni sõbrad (Hiiekas, Rattus, Erki jt vanemad, nyt ka Roman) räägivad et see on raskem kui raamatumüük. No eks me vaatame veel seda.
Isa on võtnud mingi 6 kilo kuu ajaga alla, tehes iga hommik 5-e Tiibeti munkade harjutust, igaüht mingi 10 tükki. Ütles, et mõjub maagiliselt enesetundele. Proovisin ise ka - tegin 3 õhtut. Kunagise sportlasena hakkasin kohe alguses täiega lahmima ja tegin alati täis maksimum soovitava arvu - 21 korda iga harjutust. Ei uskunud sellesse eriti kuni kolmas päev hakkasin tööle minema. Ma ei ole eriti paks poiss nii et püksirihm oli eelviimase vindi peal. Tol hetkel soovisin, et ei oleksin seda pildistanud - sellel hommikul pidin tegema juurde veel ühe augu. Kes tahab, võtku ühendust - teen talle nendest koopia. Või koguni - eratund...
Reedel oli 3 pidu (1 kokteiliõhtu ja sünnipäeva), alustasin kokteilidega vastuvõtust mis toimus Radisson SAS viimasel korrusel. Üks sünnipäev toimus UpUp-s ja teine hotellis G9 (sellega on üks teine väga hull lugu seotud, kuid taas - noored poliitikud ja suu kinni), tõsi, viimaselt hüppasime Mardiga ainult hetkeks läbi. Mootor ei läinud käima ning jõudsin juba kell 1 koju, kuid enne kojuminekut käisin veel korra SAS-t läbi. Sealt oli näha mõlemad sünnipäevakohad ja taipasin nüüd kui väike see Tallinn tegelikult on - tunnen pea kõiki baare ja klubisin, ning tõen on kusagil ka mingi tuttav või veel parem, keegi, keda kellegi kaudu tunned. Refereerides ühte palverännakul kohatud San Paolo elanikku (seal on koos äärelinnadega ligi 30 miljonit elanikku) "You have on one and a half million people in Estonia? And a 300'000 in capital? You guys are like family - everybody knows everybody!"
SW banketi afterparty oli sama vägevad kui eelmistel aastatel. Läti vend Aivis, lähenes ühele tüdrukule seljatagant ning alustas õrnalt tema kannikate masseerimist - päris originaalne. Edukalt, muide. Seda saab vist ainult SW-s harjutada. Julge hundi ring on rasvane! Paar aastat tagasi ööbisid mu pool väga vallatud lätlased, kes palusid end kutsuda Guntis girls, Aivis vääriks Guntis Man hüüdnime, koos vastava supermehe kostüümi ja G-tähega oma rinnal. Ta võiks olla kolmas partner Orgazmole ja Choda-boyle!
http://www.youtube.com/watch?v=EX-XrD3qGtM&feature=related
ja prantsuse keeles:
http://www.youtube.com/watch?v=6MsC9XBGFQo - Roquette Quequette!!!!
http://www.youtube.com/watch?v=rY-UmFuSqX8
Eeldan, et olen mõnede oma sõprade hulgas katseisik - revolutsiooniline teooria, kas üks Eesti noor inimene on võimeline olema mingi aeg ilma alkoholita ning seejuures olla normaalse sotsiaalse staatusega ja suutma käia pidudel? Tean, et Lauri üritas seda sellel nädalavahetusel teha. Ole tugev!
Minu kainusperiood on kestnud poolteist kuud, pea sama kaua olen olnud ka nohikusoengu ning riietega. Uueks aastaks on plaanis minna Erki ja Artuuroga Vipassana vaikimislaagrisse - 2 nädalat mitte sõnagi ja vaid venitusharjutusi. See võib olla huvitav, seal käinud Southwesterni sõbrad (Hiiekas, Rattus, Erki jt vanemad, nyt ka Roman) räägivad et see on raskem kui raamatumüük. No eks me vaatame veel seda.
Isa on võtnud mingi 6 kilo kuu ajaga alla, tehes iga hommik 5-e Tiibeti munkade harjutust, igaüht mingi 10 tükki. Ütles, et mõjub maagiliselt enesetundele. Proovisin ise ka - tegin 3 õhtut. Kunagise sportlasena hakkasin kohe alguses täiega lahmima ja tegin alati täis maksimum soovitava arvu - 21 korda iga harjutust. Ei uskunud sellesse eriti kuni kolmas päev hakkasin tööle minema. Ma ei ole eriti paks poiss nii et püksirihm oli eelviimase vindi peal. Tol hetkel soovisin, et ei oleksin seda pildistanud - sellel hommikul pidin tegema juurde veel ühe augu. Kes tahab, võtku ühendust - teen talle nendest koopia. Või koguni - eratund...
Reedel oli 3 pidu (1 kokteiliõhtu ja sünnipäeva), alustasin kokteilidega vastuvõtust mis toimus Radisson SAS viimasel korrusel. Üks sünnipäev toimus UpUp-s ja teine hotellis G9 (sellega on üks teine väga hull lugu seotud, kuid taas - noored poliitikud ja suu kinni), tõsi, viimaselt hüppasime Mardiga ainult hetkeks läbi. Mootor ei läinud käima ning jõudsin juba kell 1 koju, kuid enne kojuminekut käisin veel korra SAS-t läbi. Sealt oli näha mõlemad sünnipäevakohad ja taipasin nüüd kui väike see Tallinn tegelikult on - tunnen pea kõiki baare ja klubisin, ning tõen on kusagil ka mingi tuttav või veel parem, keegi, keda kellegi kaudu tunned. Refereerides ühte palverännakul kohatud San Paolo elanikku (seal on koos äärelinnadega ligi 30 miljonit elanikku) "You have on one and a half million people in Estonia? And a 300'000 in capital? You guys are like family - everybody knows everybody!"
SW banketi afterparty oli sama vägevad kui eelmistel aastatel. Läti vend Aivis, lähenes ühele tüdrukule seljatagant ning alustas õrnalt tema kannikate masseerimist - päris originaalne. Edukalt, muide. Seda saab vist ainult SW-s harjutada. Julge hundi ring on rasvane! Paar aastat tagasi ööbisid mu pool väga vallatud lätlased, kes palusid end kutsuda Guntis girls, Aivis vääriks Guntis Man hüüdnime, koos vastava supermehe kostüümi ja G-tähega oma rinnal. Ta võiks olla kolmas partner Orgazmole ja Choda-boyle!
http://www.youtube.com/watch?v=EX-XrD3qGtM&feature=related
ja prantsuse keeles:
http://www.youtube.com/watch?v=6MsC9XBGFQo - Roquette Quequette!!!!
Nov 14, 2007
Võta kommi!
Siiamaani arvasin, et riigiametnikud on kuivad inimesed, kes ainult püüavad end tähtsatena näida. Täna veendusin, et see ei ole nii. On ka selliseid armsamaid. Astusin nimelt täna korra linnavalitsusest läbi. Allpool tõestisündinud lugu:
M: "Tere, oskate öelda, kellele peaksin esitama plaani korteri ümberehituseks? Kas pean kohe teie poole pöörduma või enne kuskilt pääste või tervisekaitseametist läbi minema?"
RA7 (Riigi-ametnik nr 7 - see oli karbi kohal kirjas, mitte nimi ega amet!): "No... te tulite väga valel ajal ja valesse kohta; paistab, et te ei saa üldse aru, mis siin toimub? Kas te ei tea millal siin vastuvõtuajad on?"
M: "Jah...aga..." (tahtsingi küsida, kellega selleks rääkima pean ja millal ta saadaval oleks)
RA7: "Võta kommi! Ma lähen vaatan, äkki juhuslikult meie ehitusega tegelev mees on praegu kohal."
Seejärel käis daam korraks ära. Võtsin kausist lutsukommi, lutsutasin seda ja ootasin. Vahepeal tuli üks kuri ametnik ja küsis tähtsalt kuskohas selle boksi ametnik on. Ütlesin, et ei tea. Ta vaatas kurjalt mulle, siis kommikausile, siis uuesti mulle, tegi ebamäärast häält ja lahkus. Kui komm juba täitsa otsas oli, tuli RA7 tagasi.
RA7: "Nii, sain selle ehitusmehe kätte. Ta ültes, et see projekt on väga halvasti vormistatud. Kõik vajalikud asjad on puudu ning sellega ei maksa siia nalja tulla tegema"
M: "A..." (tahtsin öelda, et see ongi projekti eskiis)
RA7: "Võta veel kommi!"
M: "Aga mill...." ("Millal siis tagasi tulen ja mida muudan?")
RA7: "Ta kirjutas märkmed paberi peale. Võta kommi koju kaasa ka! Head aega."
M: "Jah..võtan. Nägemist."
Algul olin hämmingus ja ei osanud seisukohta võtta. Oleksin pidanud tänama inimest, kes otsis maja pealt üles ehitustega tegeleva mehe, kuigi tema vastuvõtuaeg oli teisel ajal. Seesama ehitusmees oleks mind tõenäoliselt kohe kuu peale saatnud, kui oleksin teda ise üles otsinud, kuid kolleegile seda ei tee. Objektiivne kokkuvõte: inimene nägi minu pärast ekstra vaeva ilma palumata ja pakkus mulle kommi! Tänud! Komm aitab kõige vastu!
Tahan öelda, et mõistan neid täielikult. Üritada olla hea inimeste vastu, kes iga päev küsivad samu ülilolle küsimusi - ma ei peaks ka vastu. Teine selline klass on autokooli õpetajad, kelle närvid on kõvasti kannatada saanud. Eriti need ajad, kus tuleb uus klass ning vaene sohvriõpetaja peab kuulama täpselt samasid küsimusi ja parandama samu vigasid. "Lase sidur aeglaselt üles... Aeglaselt....niii...(auto sureb välja)... NO KURADI IDIOODIHAKATIS!! MIKS SA NII TEGID!"
Lisan paar pärli, mis enda elus meenuvad. Peaks tegema piilokaamera nii, et mängid meelega väga lolli autojuhti. Oi kuidas saaks pärast naerda.
"Kuhu sa haige mäger pöörad!"
"Sa sõidad nagu mingi hädine naine!"
"Pööra, loll, pööra!"
ja lõpuks kui võtsin sõidutunni ühelt jumalakartlikult (auto oli ikoone täis), vaikselt vene härralt Andreilt (eestikeelseid õpetajaid ei jätkunud). Tema läks ainult üks kord minu peale endast välja, aga siis ka korralikult.
"Termos, margus, termos....termos....TERMOSIIL, BLJÄÄD!" ja tõmas kahe käega kõigest jõust käsipidurit. Auto jäi seisma enne määrdunud keelumärki. Istusime kahekesi vaikselt, väljas sadas vihma, autoraadio mängis vaikselt. Andrei vaatas ühele ikoonile otsa ja pobises midagi. Tormos tähendab nimelt vene keeles pidurit.
Überplingen Seenior (Eerik) kutsus vaatama oma naise, Monika, poolt produtseeritud filmi trikielauduritest www.teip.ee. Emotsioon oli võimas - inimesed teevad seda mida armastavad, teevad seda väga hästi, inspireerivad teisi ning loovad uut väärtust. Muusika, ilus loodus ja asjade tegemine, mida enamus meist kunagi ei julgeks. Või julgeks aga peaks siis aluspüksid ära vahetama.
Le nouveau Beajulais est arrive (loodan et kirjutasin õieti)! Täna algas uus aasta prantslastele (ja paljudele teistest rahvustest veinisõpradele) - esimene selle aasta vein Burgunder tehti lahti. Juhuu!
M: "Tere, oskate öelda, kellele peaksin esitama plaani korteri ümberehituseks? Kas pean kohe teie poole pöörduma või enne kuskilt pääste või tervisekaitseametist läbi minema?"
RA7 (Riigi-ametnik nr 7 - see oli karbi kohal kirjas, mitte nimi ega amet!): "No... te tulite väga valel ajal ja valesse kohta; paistab, et te ei saa üldse aru, mis siin toimub? Kas te ei tea millal siin vastuvõtuajad on?"
M: "Jah...aga..." (tahtsingi küsida, kellega selleks rääkima pean ja millal ta saadaval oleks)
RA7: "Võta kommi! Ma lähen vaatan, äkki juhuslikult meie ehitusega tegelev mees on praegu kohal."
Seejärel käis daam korraks ära. Võtsin kausist lutsukommi, lutsutasin seda ja ootasin. Vahepeal tuli üks kuri ametnik ja küsis tähtsalt kuskohas selle boksi ametnik on. Ütlesin, et ei tea. Ta vaatas kurjalt mulle, siis kommikausile, siis uuesti mulle, tegi ebamäärast häält ja lahkus. Kui komm juba täitsa otsas oli, tuli RA7 tagasi.
RA7: "Nii, sain selle ehitusmehe kätte. Ta ültes, et see projekt on väga halvasti vormistatud. Kõik vajalikud asjad on puudu ning sellega ei maksa siia nalja tulla tegema"
M: "A..." (tahtsin öelda, et see ongi projekti eskiis)
RA7: "Võta veel kommi!"
M: "Aga mill...." ("Millal siis tagasi tulen ja mida muudan?")
RA7: "Ta kirjutas märkmed paberi peale. Võta kommi koju kaasa ka! Head aega."
M: "Jah..võtan. Nägemist."
Algul olin hämmingus ja ei osanud seisukohta võtta. Oleksin pidanud tänama inimest, kes otsis maja pealt üles ehitustega tegeleva mehe, kuigi tema vastuvõtuaeg oli teisel ajal. Seesama ehitusmees oleks mind tõenäoliselt kohe kuu peale saatnud, kui oleksin teda ise üles otsinud, kuid kolleegile seda ei tee. Objektiivne kokkuvõte: inimene nägi minu pärast ekstra vaeva ilma palumata ja pakkus mulle kommi! Tänud! Komm aitab kõige vastu!
Tahan öelda, et mõistan neid täielikult. Üritada olla hea inimeste vastu, kes iga päev küsivad samu ülilolle küsimusi - ma ei peaks ka vastu. Teine selline klass on autokooli õpetajad, kelle närvid on kõvasti kannatada saanud. Eriti need ajad, kus tuleb uus klass ning vaene sohvriõpetaja peab kuulama täpselt samasid küsimusi ja parandama samu vigasid. "Lase sidur aeglaselt üles... Aeglaselt....niii...(auto sureb välja)... NO KURADI IDIOODIHAKATIS!! MIKS SA NII TEGID!"
Lisan paar pärli, mis enda elus meenuvad. Peaks tegema piilokaamera nii, et mängid meelega väga lolli autojuhti. Oi kuidas saaks pärast naerda.
"Kuhu sa haige mäger pöörad!"
"Sa sõidad nagu mingi hädine naine!"
"Pööra, loll, pööra!"
ja lõpuks kui võtsin sõidutunni ühelt jumalakartlikult (auto oli ikoone täis), vaikselt vene härralt Andreilt (eestikeelseid õpetajaid ei jätkunud). Tema läks ainult üks kord minu peale endast välja, aga siis ka korralikult.
"Termos, margus, termos....termos....TERMOSIIL, BLJÄÄD!" ja tõmas kahe käega kõigest jõust käsipidurit. Auto jäi seisma enne määrdunud keelumärki. Istusime kahekesi vaikselt, väljas sadas vihma, autoraadio mängis vaikselt. Andrei vaatas ühele ikoonile otsa ja pobises midagi. Tormos tähendab nimelt vene keeles pidurit.
Überplingen Seenior (Eerik) kutsus vaatama oma naise, Monika, poolt produtseeritud filmi trikielauduritest www.teip.ee. Emotsioon oli võimas - inimesed teevad seda mida armastavad, teevad seda väga hästi, inspireerivad teisi ning loovad uut väärtust. Muusika, ilus loodus ja asjade tegemine, mida enamus meist kunagi ei julgeks. Või julgeks aga peaks siis aluspüksid ära vahetama.
Le nouveau Beajulais est arrive (loodan et kirjutasin õieti)! Täna algas uus aasta prantslastele (ja paljudele teistest rahvustest veinisõpradele) - esimene selle aasta vein Burgunder tehti lahti. Juhuu!
Nov 13, 2007
Avarii
Töömõtted peas (täpsemalt: kahjukindlustus telefoni teel) sõitsin Pärnu maanteelt Viru poole kui Suur-Karja tänavalt üks džentelmen mulle vasakpööret tehes sisse sõitis. Millele mõtled, seda saad! Saadud hoobist tegi auto pisikese pirueti ning lendas sisse kolmandale autole, kelleks oli takso. Tulemus: Daewoo oli kahest otsast mõlkis, uks oli päris katki ning üks ratas sodiks. Ise jäin terveks - üks jalg oli veidi valus, aga see läks peagi üle.
Hea on olla eestlane ja teha avariisid eesti meestega. Temperamentsemad kaaskodanikud või mõned naised oleksid kõvasti kisa tekitanud, enne kui nendega oleks saanud asjast rääkida. Peale pauku tulin autost välja, läksin sõitva juhi juurde ning ütlesin viisakalt:
M: "Noh, oli väike kõks."
EM (Eesti Mees)"Oih, oli jah. Näe tahtsin just koju naise juurde sõita"
M: "No kuidas siis nii läks?"
EM: "Ei pannud üldse tähele et tulid. Tulid kuidagi jõle kiiresti."
M: "Ei osanud oodata, et siit pööratakse. Kasko on sul?"
EM: "On ikka, ainult ajast on kahju - peab hakkama organiseerima."
M: "Teeme äkki väikse kohvi siin lähedal ja teeks paberivärgi ära?"
EM: "Jah, näe see taksojuht sai ka oma auto ära pargitud, lähme kutsume tema ka."
Eestlased on fantast rahvas - rahulikkus lubab kõik probleemid viisakalt ja õiglaselt lahendada! Ei ole mingit emotsioonitsemist ega rusikatega vehkimist. Ja keegi ei pane kellegi autot pärast põlema.
Sain lõpuks teada milleks kindlustus hea on - kui kõigil avariipooltel on nii kasko kui liiklus olemas, siis on palju palju pingevabam. Teadmine, et süüdlase korral ei pea kumbki otseselt oma kulutustesse suurt auku sisse tegema. See lubab inimestel olla enesekriitilisem.
Seda loomulikult ainult sel juhul kui jätkub enesekindlust oma süü tunnistamisel.
Hea on olla eestlane ja teha avariisid eesti meestega. Temperamentsemad kaaskodanikud või mõned naised oleksid kõvasti kisa tekitanud, enne kui nendega oleks saanud asjast rääkida. Peale pauku tulin autost välja, läksin sõitva juhi juurde ning ütlesin viisakalt:
M: "Noh, oli väike kõks."
EM (Eesti Mees)"Oih, oli jah. Näe tahtsin just koju naise juurde sõita"
M: "No kuidas siis nii läks?"
EM: "Ei pannud üldse tähele et tulid. Tulid kuidagi jõle kiiresti."
M: "Ei osanud oodata, et siit pööratakse. Kasko on sul?"
EM: "On ikka, ainult ajast on kahju - peab hakkama organiseerima."
M: "Teeme äkki väikse kohvi siin lähedal ja teeks paberivärgi ära?"
EM: "Jah, näe see taksojuht sai ka oma auto ära pargitud, lähme kutsume tema ka."
Eestlased on fantast rahvas - rahulikkus lubab kõik probleemid viisakalt ja õiglaselt lahendada! Ei ole mingit emotsioonitsemist ega rusikatega vehkimist. Ja keegi ei pane kellegi autot pärast põlema.
Sain lõpuks teada milleks kindlustus hea on - kui kõigil avariipooltel on nii kasko kui liiklus olemas, siis on palju palju pingevabam. Teadmine, et süüdlase korral ei pea kumbki otseselt oma kulutustesse suurt auku sisse tegema. See lubab inimestel olla enesekriitilisem.
Seda loomulikult ainult sel juhul kui jätkub enesekindlust oma süü tunnistamisel.
Nov 12, 2007
plokk
Motiveerivaks olukorraks tuleb nimetada juhtumit, kus sa enda arust midagi väga head teed, kuid publik arvab risti vastupidi. Eelmisel nädalal oli neid koguni kolm:
1. Insenerimehaanika loengus esitasin uhkelt kodutöö (mööda ühte otsa jäigalt kinnitatud nelinurksele plaadile mõjuvad jõud ja jõumomendid, lisaks oli ühe serva juurde ka mingi plokk kinnitatud) enne tähtaega. Õppejõud vaatas seda korra, läks seejärel klassist välja ja tuli tagasi. Vahepeal kostus väikest naerukõminat kah. "Me vaatasime koos teiste õppejõududega, et kogu oma 40 aastase karjääri jooksul ei ole ma märganud tööd kus jõu vektorid on nii valesti määratud. Lugege palun Topniku õpik uuesti läbi." Tõsi küll - ajasin cos ja sin segamini - siililegi on selge, et cos on lähikaateti ja sin nurgast vastaskaateti ning hüpotenuusi jagatis!
2. Tööjuures kirjutasin endaarust jube originaalse artikli valmis ja andsin targemale kolleegile ülekontrollimiseks. Too vaatas tükk aega ja teatas, et see on pigem koolikirjand kui arvamusartikkel. Tuli meelde kuidas põhikoolis see mulle väga südamelähedane oli (keskas läksin pätiks) pea alati loeti mu kirjutisi klassi ees ette. Üks vana koolivend meenutas, et olin töinanud, kui ei saanud mitte "5" vaid "5-." Ise ei mäleta, aga mine sa tea, äkki ta ikka ei valetanud.
3. Koosolekul pidime pakkuma ideid ühe alkoholifirma jõulukampaaniaks. Tuli nii hea mõte, et pidin teiste jutule vahele segama. Pakkusin välja teha jõulukalender, kus iga kuu lahtri sees (selle sissekirjutusega registreerin selle enda copyks!) on pudel antud firma toodangut. Ühte kasti mahub vist ka parasjagu 24 pudelit? Ja sama kast keerata korgid küljele ja üles panna sang! Vaimustushüüde asemel ütles boss: "Margus, su ideed on liiga laiaampluaassed. Jätame seekord siiski valitsuse omale kohale, eks!"
Ideid on mul rohkem kui jõuan teostada. Aga need on toored ja nende töötlemine on see, mis on oluline. Lihvija saab rohkem palka kui teemandi leidja.
Käisin hiljuti end rahvusraamatukogus täiendamas ja ostsin 2 ideed. Enese lohutamiseks kaevasin nad oma ajust välja.
1. Praegusel segasel ajal on eri äriliste teenuste erialad rohkem või vähem osaliselt kattuvad. Turundus, ürituste korraldamine, müük, koolitamine, reklaam, PR, juura jne. Klienti ei tohiks huvitada see mis teenust ta täpselt sisse ostab - kõige efektiivsema kokteili saavutab kui neid omavahel integreerida. Aga kui palju sellised firmasid Eestis või maailmas on? Laia silmavaatega inimesed kes teavad täpselt kõikide erialade võimalusi, milliseid teadmisi millal kasutada ning mida millega kombineerida? Ja mis võiks olla selle kontseptsioon: "pakume kõike," "lahendame probleeme," "terviklahendus." Idee võib olla hea, aga rahvas ei oska seda veel kasutada.
2. Selle idee copysin ühe turundusraamatu vahel olevalt artiklilt. Toote väljatootmisel üritatakse liiga palju mõelda inimeste "soovidele." Kõik need igavad euroautod on tekkinud tänu sellele, et keegi üritas leida mingit keskmist. Aga erilised ongi need asjad mis sünnivad ühe, teisiti mõtleva inimese peas. Kes pakub midagi sellist välja, mille peale keegi ei oskagi tulla. Sama toote paremaks tegemine on uuendamine aga senikuulmatu asja väljamõtlemine on tõeline leiutamine!
Parim näide on autod - varem olid nad palju tuusemad, nüüd lähevad kõik vägisi samasugusteks kätte. Võrrelge uut Mustangi või Camarot vanaga ja saate aru... Nii et asjad lähevad sitemaks!
1. Insenerimehaanika loengus esitasin uhkelt kodutöö (mööda ühte otsa jäigalt kinnitatud nelinurksele plaadile mõjuvad jõud ja jõumomendid, lisaks oli ühe serva juurde ka mingi plokk kinnitatud) enne tähtaega. Õppejõud vaatas seda korra, läks seejärel klassist välja ja tuli tagasi. Vahepeal kostus väikest naerukõminat kah. "Me vaatasime koos teiste õppejõududega, et kogu oma 40 aastase karjääri jooksul ei ole ma märganud tööd kus jõu vektorid on nii valesti määratud. Lugege palun Topniku õpik uuesti läbi." Tõsi küll - ajasin cos ja sin segamini - siililegi on selge, et cos on lähikaateti ja sin nurgast vastaskaateti ning hüpotenuusi jagatis!
2. Tööjuures kirjutasin endaarust jube originaalse artikli valmis ja andsin targemale kolleegile ülekontrollimiseks. Too vaatas tükk aega ja teatas, et see on pigem koolikirjand kui arvamusartikkel. Tuli meelde kuidas põhikoolis see mulle väga südamelähedane oli (keskas läksin pätiks) pea alati loeti mu kirjutisi klassi ees ette. Üks vana koolivend meenutas, et olin töinanud, kui ei saanud mitte "5" vaid "5-." Ise ei mäleta, aga mine sa tea, äkki ta ikka ei valetanud.
3. Koosolekul pidime pakkuma ideid ühe alkoholifirma jõulukampaaniaks. Tuli nii hea mõte, et pidin teiste jutule vahele segama. Pakkusin välja teha jõulukalender, kus iga kuu lahtri sees (selle sissekirjutusega registreerin selle enda copyks!) on pudel antud firma toodangut. Ühte kasti mahub vist ka parasjagu 24 pudelit? Ja sama kast keerata korgid küljele ja üles panna sang! Vaimustushüüde asemel ütles boss: "Margus, su ideed on liiga laiaampluaassed. Jätame seekord siiski valitsuse omale kohale, eks!"
Ideid on mul rohkem kui jõuan teostada. Aga need on toored ja nende töötlemine on see, mis on oluline. Lihvija saab rohkem palka kui teemandi leidja.
Käisin hiljuti end rahvusraamatukogus täiendamas ja ostsin 2 ideed. Enese lohutamiseks kaevasin nad oma ajust välja.
1. Praegusel segasel ajal on eri äriliste teenuste erialad rohkem või vähem osaliselt kattuvad. Turundus, ürituste korraldamine, müük, koolitamine, reklaam, PR, juura jne. Klienti ei tohiks huvitada see mis teenust ta täpselt sisse ostab - kõige efektiivsema kokteili saavutab kui neid omavahel integreerida. Aga kui palju sellised firmasid Eestis või maailmas on? Laia silmavaatega inimesed kes teavad täpselt kõikide erialade võimalusi, milliseid teadmisi millal kasutada ning mida millega kombineerida? Ja mis võiks olla selle kontseptsioon: "pakume kõike," "lahendame probleeme," "terviklahendus." Idee võib olla hea, aga rahvas ei oska seda veel kasutada.
2. Selle idee copysin ühe turundusraamatu vahel olevalt artiklilt. Toote väljatootmisel üritatakse liiga palju mõelda inimeste "soovidele." Kõik need igavad euroautod on tekkinud tänu sellele, et keegi üritas leida mingit keskmist. Aga erilised ongi need asjad mis sünnivad ühe, teisiti mõtleva inimese peas. Kes pakub midagi sellist välja, mille peale keegi ei oskagi tulla. Sama toote paremaks tegemine on uuendamine aga senikuulmatu asja väljamõtlemine on tõeline leiutamine!
Parim näide on autod - varem olid nad palju tuusemad, nüüd lähevad kõik vägisi samasugusteks kätte. Võrrelge uut Mustangi või Camarot vanaga ja saate aru... Nii et asjad lähevad sitemaks!
Nov 11, 2007
"Kes püüab kõigest väest saab igaühe käest..."
...oli 10-a Harrastusteatrite Riigifestivali T-Teatri slogan. Üritus ise toimus Võru kultuurimajas "Kannel." Äge oli näha lisaks noorematele ka vanemaid inimesi, kes ennast teostavad. Ka 50 aastaselt saab tõmmata!
Kauaaegne bussisõit on parim viis panna keskendumishäiretega inimesi õppima.
Magamise jaoks oli meie grupile ette nähtud klassiruum ja kaks matti, mille peal magasime kui silgud tünnis. Öösel äratas meid üles ühe teise ülikooli Tudengiteatrist üks härra kitarriga - naised oli jumalast pöördes, muudkui palusid tal mängida ja jääda veel minutiks. Kutt mängis kuni kuni kõik ära tüdinesid, siis otsustas magama tulla (mitte minna) - sadas meie naiste keskele. Õnneks jäi üks tüdruk minu ja tema vahele, aga see mis järgnes oli ikkagi kohutav. Ma ei tea ise mis on norskamise sõnum ürgses looduses, olen kindel, et seda saavad endale lubada vaid kõige suuremad ja vägivaldsemad loomad. Äkki on selle funktsiooniks teistele isastele märku anda, et alfa isane on koopas ja praegu ei ole mõtet tema emaseid puudutada!
Viimane analoogne kogemus oli mul ka Võrus, Meegomäe lahingukoolis, kus oli 25 meest toas kellest kolmandik olid norskajad. Siis päästis olukorra kaasvõitleja kes mulle oma teise paari kõrvatroppe andis.
Olime koos ühes paadis ja otsustasime, et midagi on vaja ette võtta. Äratamine ei andnud mingeid tulemusi. Marta proovis kuti nina kinni suruda - üllatuslikult see mõjus. Kuna ööbisime klassiruumis, siis pidime midagi käepärastest vahenditest välja mõtlema. Pabersalvrättidest kõrvatropid ei aidanud. Proovisime siis tema nina Õigekeelsus Sõnaraamatu vahele panna ent ta lükkas selle ära. Seejärel valmistasime paberist tampoonid mida Marta talle ninasõõrmetesse üritas toppida. See aitas kuid õige pea õngitses tüüp need oma ninast välja. Olukord tundus meeleheitlik, seda ei parandanud ka veidi hilisemana peolt saabunud Tõnu. Ta oli alustanud õllega reede õhtul, jätkanud konjakijoomisega laupäevase hommikukohvi juurde, joonud vahepeal kõike mis võimalik ning otsustas nüüd sõpru otsima tulla. Tema kontsert ei olnud nii suurejooneline ent muljetavaldav siiski.
Vastu hommikut toppisime ühe suure tropi asemel kutile sõõrmetesse mitmeid väikeseid kuulikesi, mida tal ei õnnestunud kätte saada ja norskamine vähenes. Kombineerides selle kõrvatroppidega sai paar tundi lõpuks ikkagi magatud.
Olen juba kolmas pühapäev järjest vanemate juures - teen vist järgmise aasta normi täis. Head isadepäeva - vanamees on juba kurat teab kui vana aga hobiks on maratonisõitmine nii suuskadel kui rattal, Saue Lionsite juhtimie ja möllab ringi niisama. Käivad emaga line-tantsus pikemat aega ja õpivad youtubest sammusid. Lisaks teevad joogat, ehitavad potte ja korrastavad Vigala maakodu. Alkoholi ei tarbi, suitsu ei tee.
Igaljuhul on isa viimase kuuga ikka mitu kilo alla võtnud ja kõvasti energilisem. Nimelt on olemas mingi Tiibeti 6 harjutuse hommikuvõimlemise süsteem, mis hullult energiat annab. Normaalsed inimesed harivad end kehaliselt kogu aeg mitte siis kui mingi huvitav võistlus, väljakutse tulemas on. Väikeste asjade tegemisel regulaarselt on imelised tulemused - proovin selle asja ka järgi.
Kauaaegne bussisõit on parim viis panna keskendumishäiretega inimesi õppima.
Magamise jaoks oli meie grupile ette nähtud klassiruum ja kaks matti, mille peal magasime kui silgud tünnis. Öösel äratas meid üles ühe teise ülikooli Tudengiteatrist üks härra kitarriga - naised oli jumalast pöördes, muudkui palusid tal mängida ja jääda veel minutiks. Kutt mängis kuni kuni kõik ära tüdinesid, siis otsustas magama tulla (mitte minna) - sadas meie naiste keskele. Õnneks jäi üks tüdruk minu ja tema vahele, aga see mis järgnes oli ikkagi kohutav. Ma ei tea ise mis on norskamise sõnum ürgses looduses, olen kindel, et seda saavad endale lubada vaid kõige suuremad ja vägivaldsemad loomad. Äkki on selle funktsiooniks teistele isastele märku anda, et alfa isane on koopas ja praegu ei ole mõtet tema emaseid puudutada!
Viimane analoogne kogemus oli mul ka Võrus, Meegomäe lahingukoolis, kus oli 25 meest toas kellest kolmandik olid norskajad. Siis päästis olukorra kaasvõitleja kes mulle oma teise paari kõrvatroppe andis.
Olime koos ühes paadis ja otsustasime, et midagi on vaja ette võtta. Äratamine ei andnud mingeid tulemusi. Marta proovis kuti nina kinni suruda - üllatuslikult see mõjus. Kuna ööbisime klassiruumis, siis pidime midagi käepärastest vahenditest välja mõtlema. Pabersalvrättidest kõrvatropid ei aidanud. Proovisime siis tema nina Õigekeelsus Sõnaraamatu vahele panna ent ta lükkas selle ära. Seejärel valmistasime paberist tampoonid mida Marta talle ninasõõrmetesse üritas toppida. See aitas kuid õige pea õngitses tüüp need oma ninast välja. Olukord tundus meeleheitlik, seda ei parandanud ka veidi hilisemana peolt saabunud Tõnu. Ta oli alustanud õllega reede õhtul, jätkanud konjakijoomisega laupäevase hommikukohvi juurde, joonud vahepeal kõike mis võimalik ning otsustas nüüd sõpru otsima tulla. Tema kontsert ei olnud nii suurejooneline ent muljetavaldav siiski.
Vastu hommikut toppisime ühe suure tropi asemel kutile sõõrmetesse mitmeid väikeseid kuulikesi, mida tal ei õnnestunud kätte saada ja norskamine vähenes. Kombineerides selle kõrvatroppidega sai paar tundi lõpuks ikkagi magatud.
Olen juba kolmas pühapäev järjest vanemate juures - teen vist järgmise aasta normi täis. Head isadepäeva - vanamees on juba kurat teab kui vana aga hobiks on maratonisõitmine nii suuskadel kui rattal, Saue Lionsite juhtimie ja möllab ringi niisama. Käivad emaga line-tantsus pikemat aega ja õpivad youtubest sammusid. Lisaks teevad joogat, ehitavad potte ja korrastavad Vigala maakodu. Alkoholi ei tarbi, suitsu ei tee.
Igaljuhul on isa viimase kuuga ikka mitu kilo alla võtnud ja kõvasti energilisem. Nimelt on olemas mingi Tiibeti 6 harjutuse hommikuvõimlemise süsteem, mis hullult energiat annab. Normaalsed inimesed harivad end kehaliselt kogu aeg mitte siis kui mingi huvitav võistlus, väljakutse tulemas on. Väikeste asjade tegemisel regulaarselt on imelised tulemused - proovin selle asja ka järgi.
Nov 8, 2007
Kallid inimesed
Inimressursi väärtus...
Inimesed tulevad hommikul tööle, võtavad oma läptopid välja, kirjutavad ja teevad aeg-ajalt telefonikõnesid. Kui need inimesed kaoks, ei oleks ka firmat. Kui isegi nende läptopid jääksid, ei oleks sellest kaua abi. Rong võib küll kiiresti liikuda aga kui sinna enam sütt alla ei pane siis jääb ta mingi aja pärast ikka seisma...
Meie kontor 2006. aastal moodustas müügikäive 5,2 miljonit krooni (kasum 2,6), mille tekitasid praktiliselt 5 inimest oma ajudega! Iga klikitud tähe eest tuli mingi summa firma arvele.. Tõeline infoühiskond!
Või nagu need dzentelmenid (ühe sõbranna mees on seal juhataja): www.insidecom.ee - filosoofia on päris asjalik.
Teadmisorganisatsioon teadmisorganisatsiooniks. Minimaalsete kulude juures pakkuda midagi niivõrd vajalikku, et inimesed on nõus selle eest maksma. Ja palju. Kuid kuidas hoida tarku inimesi ja garanteerida tarkuse edasiandmine 300 aasta vältel? Sest just seda on teinud üks kindlustusfirma kes täna Eestisse tuli...
Meie oma auhinnatud "Sügisball" on juba vana teema, aga jõudsin sinna alles nüüd. Ukse peal ütlesid Sw Jaak ja Sw Maria, et ma kas vihkan või armastan seda filmi -vahepealset varianti ei ole.
"Kuidas film meeldis?" Kuna kasvasin üles Lasnamäel, siis tekitas päris korraliku liikumise ja äratundmisrõõmu-kurbuse. Aastaaeg oli ka vastav valitud.
Mitu korda vaatan ma ainult neid filme mis on naljakad ("Orgazmo") või seikluslikud ("Lord of the Rings"); märulid, õudukad ja lihtsalt sürritõmbamised eriti ei eruta.
Minus tekitas film palju mõtteid ja kiskus kaasa - ehe kogemus, nagu oleks ise seal sees olnud, tekitas tahtmise lõpus ameerikalikult püsti tõusta ja plaksutada. Kuigi film ise rääkis karpides elavatest inimestest, kes tahavad kõik õnnelikuks saada; ja peavad teisi mõttetuteks. Ja ainult alkoholiuimas tekib mingi naer või hea tunne (Siga n..s kurge!)
Milline on retsept sellise elu vastu? Kas kolida Lasnamäelt ära, hoiduda alkoholist või hakata usklikuks?
Varem olen üritanud kogu hingest deprekafilme vältida, kuna kardan, et sealt võib väike pisik minu ellu lennata. Seekord oli hirm asjatu - teekond Kosmos-Kalamaja tundsin end hoopis hästi ja kergelt.
Inimesed tulevad hommikul tööle, võtavad oma läptopid välja, kirjutavad ja teevad aeg-ajalt telefonikõnesid. Kui need inimesed kaoks, ei oleks ka firmat. Kui isegi nende läptopid jääksid, ei oleks sellest kaua abi. Rong võib küll kiiresti liikuda aga kui sinna enam sütt alla ei pane siis jääb ta mingi aja pärast ikka seisma...
Meie kontor 2006. aastal moodustas müügikäive 5,2 miljonit krooni (kasum 2,6), mille tekitasid praktiliselt 5 inimest oma ajudega! Iga klikitud tähe eest tuli mingi summa firma arvele.. Tõeline infoühiskond!
Või nagu need dzentelmenid (ühe sõbranna mees on seal juhataja): www.insidecom.ee - filosoofia on päris asjalik.
Teadmisorganisatsioon teadmisorganisatsiooniks. Minimaalsete kulude juures pakkuda midagi niivõrd vajalikku, et inimesed on nõus selle eest maksma. Ja palju. Kuid kuidas hoida tarku inimesi ja garanteerida tarkuse edasiandmine 300 aasta vältel? Sest just seda on teinud üks kindlustusfirma kes täna Eestisse tuli...
Meie oma auhinnatud "Sügisball" on juba vana teema, aga jõudsin sinna alles nüüd. Ukse peal ütlesid Sw Jaak ja Sw Maria, et ma kas vihkan või armastan seda filmi -vahepealset varianti ei ole.
"Kuidas film meeldis?" Kuna kasvasin üles Lasnamäel, siis tekitas päris korraliku liikumise ja äratundmisrõõmu-kurbuse. Aastaaeg oli ka vastav valitud.
Mitu korda vaatan ma ainult neid filme mis on naljakad ("Orgazmo") või seikluslikud ("Lord of the Rings"); märulid, õudukad ja lihtsalt sürritõmbamised eriti ei eruta.
Minus tekitas film palju mõtteid ja kiskus kaasa - ehe kogemus, nagu oleks ise seal sees olnud, tekitas tahtmise lõpus ameerikalikult püsti tõusta ja plaksutada. Kuigi film ise rääkis karpides elavatest inimestest, kes tahavad kõik õnnelikuks saada; ja peavad teisi mõttetuteks. Ja ainult alkoholiuimas tekib mingi naer või hea tunne (Siga n..s kurge!)
Milline on retsept sellise elu vastu? Kas kolida Lasnamäelt ära, hoiduda alkoholist või hakata usklikuks?
Varem olen üritanud kogu hingest deprekafilme vältida, kuna kardan, et sealt võib väike pisik minu ellu lennata. Seekord oli hirm asjatu - teekond Kosmos-Kalamaja tundsin end hoopis hästi ja kergelt.
Nov 6, 2007
PEDA naised?
Käisin täna TLÜ-s et astuda järjekordne samm normaalse inimese lõpudiplomi suunas. Enne loengusse minemist istusin veidi aega kohvikus ja tundsin järsku imelikku tunnet mida polnud kaua aega tundnud... Kohvik oli rahvast täis... ja mitte ükski neist peale minu ei olnud meessoost (või tglt üks pikkade juustega Erasmuse tudeng vist oli)! Olin juba hetkeks unustanud, mis tunne oli PEDAs õppida!
Mäletan kui olin väike poiss ja sõitsime perega Pirita randa, siis osutasid ema ja isa koolihoone peale: "Siin õpivad pedakad. Nad on imelikud." Kogu meie pere (v.a. mina) on muide TTÜ lõpetanud.
Keskkoolis käisin Silveriga Kadrioru tervisekeskuses squashi tagumas ja jõusaalis. Mäletan, et Narva mnt ääres passis alati trobikond naisi. "See on PEDA, siin on sit..s naisi, aga kool ise on mõttetu," teadis Silver. Ükskord võtsime isegi julguse kokku ja käisime kohvikus istumas, aga siis ei julgend midagi rääkida (Reaalkoolis käisime klassis kus oli 94% poisid).
Sõbra perekonna lauas istudes küsis pereema " Ah lähed sinna PEDAsse õppima? On seal ikka sama halb haridus kui minu ajal?"
Keskkool lõppes ja ma läksin PEDAsse psühholoogiat õppima.
TLÜ (endine PEDA) vs TTÜ.
Aasta 2002 olin teise kursuse roheline psühholoogiatudeng ja värskelt sõjaväest tulnud. Mäletan et olid Tallinna Tudengite Sügispäevad. Jõlkusin üksi ringi. Tundsin põgusalt tollast esimeest Kadri Kiigemaad ja läksin talle tere ütlema. Ajasin veidi juttu kui järsku kõndis mööda kamp suuremat kasvu noormehi "Ähh Peda, mõttetu kool! Seal käivad ainult lollid! TIPI käest saate igal ajal peksa!" Mind ei hämmastanud mitte taoline ebaviisakas vaid Kadri kolleegide käitumine - kõik ignoreerisid neid, ainult Kadri hoidis üksi lippu ja pröökas vastu "No mis teil endal on!" Ise siis aktivist ei olnud; vaatasin lihtsalt šokeeritult toimuvat! Mitte ükski tollase PEDA meesteperest ei julgenud vastu piiksata. Teised kutid olid tõesti laiad, aga tundsin sügavat häbi et kõik nii ükskõigsed selle vastu olid... Kuna PEDAs oli 78% naised, siis ei olnud lihtsalt piisavalt alfa-isaseid kes oleks julgenud vastu hakata! Tglt olid, aga tol ajal ma seda lihtsalt ei teadnud.
Tollastele tipikaid julgustaks: muidugi on need lollid ja mõttetud asjad mida sina ei õpi.
Mis see alfa-isane on? Uurisin vahepeal loomade seksuaalkäitumist ja leidsin huvitava loo ühest sisalikuliigist (kõik mu sõbrad juba teavad seda lugu), kus on välja arenenud kolme eri vormi isaseid:
alfa isased - agressiivsed jõulised isased (punast värvi), kes ehitavad pesa, ajavad sinna niipalju emaseid kui võimalik ja siis paarituvad nendega igal võimalikul juhul. Teiste isastega kakeldakse territooriumi ja daamide pärast nii et tuustid lendavad!
beeta isased - need on sellised pisikesed ringisiblijad, kes on pea poole pikkused tavalistest. Neil on vahelduv kaitsevärvus ning nende strateegia paaritumiseks oleks üritada alfa isasest mööda hiilida, et pesas väike orgia teha ja siis põgeneda!
gamma isased - need on isased, kes näevad välja nagu... emased! Tõsi küll, nad peavad taluma alfa isase kurameerimist, kuid see-eest on vaba ligipääs haaremisse.
Alfa isane ei suuda temal ja emasel vahet teha, aga kas ka üks gamma-isane tajub, et tema vastas ei ole emane vaid teine tünga-emane? Kui jah, siis kas nende ajaloos on selline olukord juhtunud kus kogu pesakond on ainult gamma-isaseid täis?
Kas saaks tuua parallelle ka inimeste hulgas? Äkki tekib sisalikel inimeste eeskujul kunagi uus klass nimega delta-isased, kes on liiga nõrgad, et olla alfa, siiski liiga paksud et olla beeta ning liiga koledad, et olla gamma isased? Aga neil on tohutult palju toitu millega nad panevad teised alfa isased enda jaoks tööle.
Otsustasin, et tahan õppida ülikoolis, mis suudab oma lippu kaitsta. Kirjutasin päevikusse üles plaani, kuidas oleks võimalik see, et PEDA suudaks end maksma panna ka maskuliinsest küljest. Feminiinne erialavalik ei pruugi välja selekteerida parimaid isaseid. Kui kaks aastat hiljem, juba aktivistina, PEDA Krambambuse meeskonnaga tegelesin, avastasin ühe koha koolimajast. Kehakultuuriteaduskond on ainuke organiseerunud relv, kes suutis teistele ülikoolidele vastu hakata ja seda nii spordis kui pröökamises!
Tagasi vaadates: ju siis olid needsamad tipikad enne mingil spordialal lutti saanud ja kui naisi ka pole.. no mis sa siis ikka teed kui ülbad! 80:20 reegel kehtib ka, õnneks-kahjuks on nende maja Pirital.
TV-sarja Krambambuse PEDA meeskond koosnes parimatest väljavalitud alfa isastest (kandsin prille et deltalikum välja näha) eri erialadelt kogu ülikoolis - suurem enamus PEDA naistest jäeti targu teleka taha kaasa elama:
Kui mõni aasta hiljem Esinduse Kultuuritoimkonna esimehena TLÜ maskotikonkurssi läbi viisin ja eri konkurente esitlesin, sai seljakotiga hamstri ja suhtekorralduse poolt pakutud sipelga ees võidu Peda Hunt, Eksmati, kes oma karvase rinnaga kaitseb TLÜ naisi teiste ülikoolide aplate (mees)tudengite eest.
Tagasi Krambambusesse. Võidukas algus leidis kurva lõpu - poolfinaalis kaotasime napilt TTÜ-e... Kättemaksu saime (vähemalt mina sain emotsionaalse rahulduse) järgmisel aastal kui jalgpallilahingus tipikatele 8:3 ära tegime. Aga ikkagi oli hea tunne nähes suurt gruppi inimesi tegutsemas ühe eesmärgi nimel - et kaitsta ühiselt meie au! Paljud inimesed ohverdasid hoolimata pinevast eksamisessioonist kogu oma vaba aja meie meeskonna esitluste organiseerimisele. Antud üritus tõi lõpuks ühe mütsi alla tudengeid kunsti, koreograafia, haldusjuhtimise, informaatika, psühholoogia, filmi, kehakultuuri, rekreatsiooni, infoteaduse, sotsiaaltöö jm osakondadest oma erialaste teadmistega. Mitte kusagil ülikoolis Eestis või kogu maailmas ei pruugi olla nii palju erinevaid ja huvitavaid inimesi-erialasid koos. Ja kõik tegutsesid hetkel ühe eesmärgi, ühe idee, nimel. Mäletan kuidas istusime keeltemaja sööklas ideid genereerides laua taga ja legendaarne rekreatsiooni aktivist Pukk põrutas rusikaga laua peale ja sõnas "Tipikad on igavad ja neil pole mitte midagi. Täiesti Tavaline Ülikool (TTÜ)." Hoolimata lüüasaamisest tuli show meie poolt vägev! Läksin kohe peale saadet Ussa ustele kopsima ja jäin aftekast ilma, kuid usun, et see sündmus tervikuna oli midagi, mis meieagset generatsiooni veidi rohkem ühe lipu alla tõi. Krambambuse blogisse kirjutas üks naisenimaga kasutaja: "Pedakad on lahedad. Nüüd tean kuhu ülikooli minna tahan."
Siis teadsin, et teen õiget asja. Usun, et ma ei olnud ainus kes nii arvas.
Käin ikka esindusega läbi ning tundub, et asjad on paremaks läinud. Uue põlvkonna aktivistid saavad suht hästi hakkama (kui mitte mainida Arbavere rööv-vägistamis-mõrva). Küünarnukitunne olevat olemas, TLÜ-l on oma tekkel ja mis kõige tähtsam - noored inimesed tunnevad uhkust seda kandes.
Winston Churchill ütles: "Tähtis ei ole mida sa usud, tähtis on sa midagi usud." Õiget ja valet ei ole olemas, on vaid eri värvi malendid. Kindlus, uhkus ja kuuluvustunde nii sinus kui sinu kõrvalseisjates tekitab ühine värv. Isegi kui pikemas perspektiivis ei ole võimalik. On kuldne kesktee võimalik? Piirangutega, aga on, tean omast kogemusest.
Filmid...
"We are Marshall" - film räägib sellest kuidas Marshalli ülikooli kogu ameerika jalgpalli meeskond hukkub lennuõnnetuses ning kuidas seda üritatakse nullist uut meeskonda üles ehitada. Ning sellega lõpuks hakkama saadakse. Tegevus toimub West-Virginias. Film algab sellega kuidas kaamera lendab üle Ashlandi linna, kaamera on kõigepealt Ohio jõest, 10 km jooksu finiši sillast, vanadest terasetehaste hoontest, kodupangast ning jääb pidama nii et paistab raamatukogu ja meie esimese suve kodu; taamal Boyd County künkad... Ikka ei saa ilma SW-a
http://www.youtube.com/watch?v=uAdiqo1FJ0c
USA filmides on millegipärast alati nii, et peategelasel on mingid minevikuvarjud/kahtlused, mis ei lase tal teatud asju teha. Selline nõrkusseisund kus kõik silme ees virvendab... (I caaan't...all these boys... because of me). Kas ameeriklased ongi sellised või on see soov lisada emotsioone. Ise sellest ise aru ei saa - eesti mehed on pigem sellised kes oma hämmingut iga hinna eest varjata üritavad. Endal pole ka kunagi sellise asja pärast pilt taskusse läinud. Kultuuri värk vist.
Samas, kumb on suurem rahvus, kumbad on maailmad edukamad, kas eestlased või ameeriklased? Kas emotsionaalsus tekitab ainult halbu asju?
Motiveerimine kasutades põhimõtet "Sa oled see mis sa enda kohta ütled iga päev (ei mäleta kes seda ütles):"
http://www.youtube.com/watch?v=Pc3bg2JCmyc
Mäletan kui olin väike poiss ja sõitsime perega Pirita randa, siis osutasid ema ja isa koolihoone peale: "Siin õpivad pedakad. Nad on imelikud." Kogu meie pere (v.a. mina) on muide TTÜ lõpetanud.
Keskkoolis käisin Silveriga Kadrioru tervisekeskuses squashi tagumas ja jõusaalis. Mäletan, et Narva mnt ääres passis alati trobikond naisi. "See on PEDA, siin on sit..s naisi, aga kool ise on mõttetu," teadis Silver. Ükskord võtsime isegi julguse kokku ja käisime kohvikus istumas, aga siis ei julgend midagi rääkida (Reaalkoolis käisime klassis kus oli 94% poisid).
Sõbra perekonna lauas istudes küsis pereema " Ah lähed sinna PEDAsse õppima? On seal ikka sama halb haridus kui minu ajal?"
Keskkool lõppes ja ma läksin PEDAsse psühholoogiat õppima.
TLÜ (endine PEDA) vs TTÜ.
Aasta 2002 olin teise kursuse roheline psühholoogiatudeng ja värskelt sõjaväest tulnud. Mäletan et olid Tallinna Tudengite Sügispäevad. Jõlkusin üksi ringi. Tundsin põgusalt tollast esimeest Kadri Kiigemaad ja läksin talle tere ütlema. Ajasin veidi juttu kui järsku kõndis mööda kamp suuremat kasvu noormehi "Ähh Peda, mõttetu kool! Seal käivad ainult lollid! TIPI käest saate igal ajal peksa!" Mind ei hämmastanud mitte taoline ebaviisakas vaid Kadri kolleegide käitumine - kõik ignoreerisid neid, ainult Kadri hoidis üksi lippu ja pröökas vastu "No mis teil endal on!" Ise siis aktivist ei olnud; vaatasin lihtsalt šokeeritult toimuvat! Mitte ükski tollase PEDA meesteperest ei julgenud vastu piiksata. Teised kutid olid tõesti laiad, aga tundsin sügavat häbi et kõik nii ükskõigsed selle vastu olid... Kuna PEDAs oli 78% naised, siis ei olnud lihtsalt piisavalt alfa-isaseid kes oleks julgenud vastu hakata! Tglt olid, aga tol ajal ma seda lihtsalt ei teadnud.
Tollastele tipikaid julgustaks: muidugi on need lollid ja mõttetud asjad mida sina ei õpi.
Mis see alfa-isane on? Uurisin vahepeal loomade seksuaalkäitumist ja leidsin huvitava loo ühest sisalikuliigist (kõik mu sõbrad juba teavad seda lugu), kus on välja arenenud kolme eri vormi isaseid:
alfa isased - agressiivsed jõulised isased (punast värvi), kes ehitavad pesa, ajavad sinna niipalju emaseid kui võimalik ja siis paarituvad nendega igal võimalikul juhul. Teiste isastega kakeldakse territooriumi ja daamide pärast nii et tuustid lendavad!
beeta isased - need on sellised pisikesed ringisiblijad, kes on pea poole pikkused tavalistest. Neil on vahelduv kaitsevärvus ning nende strateegia paaritumiseks oleks üritada alfa isasest mööda hiilida, et pesas väike orgia teha ja siis põgeneda!
gamma isased - need on isased, kes näevad välja nagu... emased! Tõsi küll, nad peavad taluma alfa isase kurameerimist, kuid see-eest on vaba ligipääs haaremisse.
Alfa isane ei suuda temal ja emasel vahet teha, aga kas ka üks gamma-isane tajub, et tema vastas ei ole emane vaid teine tünga-emane? Kui jah, siis kas nende ajaloos on selline olukord juhtunud kus kogu pesakond on ainult gamma-isaseid täis?
Kas saaks tuua parallelle ka inimeste hulgas? Äkki tekib sisalikel inimeste eeskujul kunagi uus klass nimega delta-isased, kes on liiga nõrgad, et olla alfa, siiski liiga paksud et olla beeta ning liiga koledad, et olla gamma isased? Aga neil on tohutult palju toitu millega nad panevad teised alfa isased enda jaoks tööle.
Otsustasin, et tahan õppida ülikoolis, mis suudab oma lippu kaitsta. Kirjutasin päevikusse üles plaani, kuidas oleks võimalik see, et PEDA suudaks end maksma panna ka maskuliinsest küljest. Feminiinne erialavalik ei pruugi välja selekteerida parimaid isaseid. Kui kaks aastat hiljem, juba aktivistina, PEDA Krambambuse meeskonnaga tegelesin, avastasin ühe koha koolimajast. Kehakultuuriteaduskond on ainuke organiseerunud relv, kes suutis teistele ülikoolidele vastu hakata ja seda nii spordis kui pröökamises!
Tagasi vaadates: ju siis olid needsamad tipikad enne mingil spordialal lutti saanud ja kui naisi ka pole.. no mis sa siis ikka teed kui ülbad! 80:20 reegel kehtib ka, õnneks-kahjuks on nende maja Pirital.
TV-sarja Krambambuse PEDA meeskond koosnes parimatest väljavalitud alfa isastest (kandsin prille et deltalikum välja näha) eri erialadelt kogu ülikoolis - suurem enamus PEDA naistest jäeti targu teleka taha kaasa elama:
Kui mõni aasta hiljem Esinduse Kultuuritoimkonna esimehena TLÜ maskotikonkurssi läbi viisin ja eri konkurente esitlesin, sai seljakotiga hamstri ja suhtekorralduse poolt pakutud sipelga ees võidu Peda Hunt, Eksmati, kes oma karvase rinnaga kaitseb TLÜ naisi teiste ülikoolide aplate (mees)tudengite eest.Tagasi Krambambusesse. Võidukas algus leidis kurva lõpu - poolfinaalis kaotasime napilt TTÜ-e... Kättemaksu saime (vähemalt mina sain emotsionaalse rahulduse) järgmisel aastal kui jalgpallilahingus tipikatele 8:3 ära tegime. Aga ikkagi oli hea tunne nähes suurt gruppi inimesi tegutsemas ühe eesmärgi nimel - et kaitsta ühiselt meie au! Paljud inimesed ohverdasid hoolimata pinevast eksamisessioonist kogu oma vaba aja meie meeskonna esitluste organiseerimisele. Antud üritus tõi lõpuks ühe mütsi alla tudengeid kunsti, koreograafia, haldusjuhtimise, informaatika, psühholoogia, filmi, kehakultuuri, rekreatsiooni, infoteaduse, sotsiaaltöö jm osakondadest oma erialaste teadmistega. Mitte kusagil ülikoolis Eestis või kogu maailmas ei pruugi olla nii palju erinevaid ja huvitavaid inimesi-erialasid koos. Ja kõik tegutsesid hetkel ühe eesmärgi, ühe idee, nimel. Mäletan kuidas istusime keeltemaja sööklas ideid genereerides laua taga ja legendaarne rekreatsiooni aktivist Pukk põrutas rusikaga laua peale ja sõnas "Tipikad on igavad ja neil pole mitte midagi. Täiesti Tavaline Ülikool (TTÜ)." Hoolimata lüüasaamisest tuli show meie poolt vägev! Läksin kohe peale saadet Ussa ustele kopsima ja jäin aftekast ilma, kuid usun, et see sündmus tervikuna oli midagi, mis meieagset generatsiooni veidi rohkem ühe lipu alla tõi. Krambambuse blogisse kirjutas üks naisenimaga kasutaja: "Pedakad on lahedad. Nüüd tean kuhu ülikooli minna tahan."
Siis teadsin, et teen õiget asja. Usun, et ma ei olnud ainus kes nii arvas.
Käin ikka esindusega läbi ning tundub, et asjad on paremaks läinud. Uue põlvkonna aktivistid saavad suht hästi hakkama (kui mitte mainida Arbavere rööv-vägistamis-mõrva). Küünarnukitunne olevat olemas, TLÜ-l on oma tekkel ja mis kõige tähtsam - noored inimesed tunnevad uhkust seda kandes.
Winston Churchill ütles: "Tähtis ei ole mida sa usud, tähtis on sa midagi usud." Õiget ja valet ei ole olemas, on vaid eri värvi malendid. Kindlus, uhkus ja kuuluvustunde nii sinus kui sinu kõrvalseisjates tekitab ühine värv. Isegi kui pikemas perspektiivis ei ole võimalik. On kuldne kesktee võimalik? Piirangutega, aga on, tean omast kogemusest.
* * *
Filmid...
"We are Marshall" - film räägib sellest kuidas Marshalli ülikooli kogu ameerika jalgpalli meeskond hukkub lennuõnnetuses ning kuidas seda üritatakse nullist uut meeskonda üles ehitada. Ning sellega lõpuks hakkama saadakse. Tegevus toimub West-Virginias. Film algab sellega kuidas kaamera lendab üle Ashlandi linna, kaamera on kõigepealt Ohio jõest, 10 km jooksu finiši sillast, vanadest terasetehaste hoontest, kodupangast ning jääb pidama nii et paistab raamatukogu ja meie esimese suve kodu; taamal Boyd County künkad... Ikka ei saa ilma SW-a
http://www.youtube.com/watch?v=uAdiqo1FJ0c
USA filmides on millegipärast alati nii, et peategelasel on mingid minevikuvarjud/kahtlused, mis ei lase tal teatud asju teha. Selline nõrkusseisund kus kõik silme ees virvendab... (I caaan't...all these boys... because of me). Kas ameeriklased ongi sellised või on see soov lisada emotsioone. Ise sellest ise aru ei saa - eesti mehed on pigem sellised kes oma hämmingut iga hinna eest varjata üritavad. Endal pole ka kunagi sellise asja pärast pilt taskusse läinud. Kultuuri värk vist.
Samas, kumb on suurem rahvus, kumbad on maailmad edukamad, kas eestlased või ameeriklased? Kas emotsionaalsus tekitab ainult halbu asju?
Motiveerimine kasutades põhimõtet "Sa oled see mis sa enda kohta ütled iga päev (ei mäleta kes seda ütles):"
http://www.youtube.com/watch?v=Pc3bg2JCmyc
Nov 5, 2007
Brex returns
Silver on mees kellest võiks kirjutada raamatu, või veel parem - luua koomiksi või koguni multifilmisarja teemal: "Silver vs Aruküla abipolitseinikud(Tom & Jerry moodi)" Seal on sellised vennad kes teevad noortepidudele reide (kõik pikali, see on läbiotsimine!), tulistavad naglade autosid jälitades pool pidet relvast tühjaks, seovad arreteerituid ippon-sidemetega kinni ja on muudmoodi actionit täis.
Igaüks peab oma reede õhtu kuidagi sisustama.
Silveri seiklustest rääkima hakates pean mainima, et temaga juhtub pea alati midagi. Inimesi on 2e sorti (Linnar jaotas 3e kihi järgi: mehed-naised, pandavad-mittepandavad, kättesaadavad-mittekättesaadavad): inimesed kas jäävad väga täis peaga magama ja inimesed kes muutuvad täis peaga hüperaktiivseteks-kontrollimatuteks. Mulle tundub, et jumal on õnnistanud mind teist klassi (ei, mitte Linnari skaalalt) sõpradega. Silver kaotab joogise peaga kõrgus-, kaugus-, tule-, jää-, jõmmide- ja eriti naistekartuse. Kunagi kuulsin ühte head anektooti joomise 5-t astmest (nähtamatu, kõige ilusam, kõikide sõber, seksikaim, kuulikindel). Silveri kohta käib eriti esimene ja viimane. Põhiline sümptom, mis Mardil ka on - zombi pilk, naiivne mõistmatus, miks tal ei lasta ennast teostada? Rohkem praegu ei julge rääkida, äkki kunagi hiljem tahab keegi poliitikasse minna ja siis on vesi ahjus. Endast ma siinkohal ei räägiks.
Kaks süütumat olukorda Silveri klubiseiklustest:
1. Sõjaväe ajal linnaloal olles otsustasin kord minna klubisse (Dekoltee vist) ja üritada mõnede kenade neiudega jutule saada. Igaljuhul seisin baarileti ääres ja tegin silma ühele objektile, kes sellele rõõmsalt vastas. Niisiis hakkasin juttu ajama...imekena hiinlannaga! Tark, tagasihoidlik, viisakas, kirglik, põnev - täiuslik! Kahjuks oli mul kaasas kaks sõpra, kellega olime enne soojendust teinud. Jutt oli hoos ja tuju hea, istusime kahekesi baaripukkide peal ja nihkusime järjest lähemale, kui oh imet - nagu väike puravik peale vihma "kasvas" meie vahele välja väike Silver. Vaatas algul mulle, siis tüdrukule ja siis uuesti mulle tühja pilguga otsa, tõmbas sõrmegeda oma silmad pilukile, ajas keele suust välja ja tegi peeretavat häält. Olukord oleks lahenenud õnnelikult kuid täiesti rabatuna ei suutnud ma kõigest hoolimata muiet tagasi hoida. Maybe next time! Ülejäänud õhtu tantsisme kolmekesi.
2. Silveri palgapäev - taas konditsioonis olles läks ta Hollywoodi baarileti äärde ning tellis kaks õlut. Tol ajal käis kibe nügimine ja üks tsikk surus end järjekorra ootuses Silveri taga end letile lähemale. Daam ise oli aga 2m pikkune ja ülivõimsa dekolteega ning kui Silver kahe õllega ümber pööras, seisis ta täpselt naise vastas, nii et tema nina oli viimase kaugtulede vahel (napsuse peaga on inimesed küürakamad) ja kumbki mägi seisis vastamisi ühe Saku Originaaliga. Tõele au andes peab ütlema, et mitte ükski piisk neist kummastki kannust ei läinud sinna mis oleks pahandusi toonud. Nii siis nad seisid kuni Silveri hämmingus pilk hakkas ülespoole daami näo poole liikuma. Näole pidama jäädes oli umbes sekundiks näha kuidas nagu oleks mingi jumalik valgus üle Silveri näo libisenud, ta näpud süldistusid ja õlled kukkusid maha sodiks. Silma pilgutamata pööras ta ümber "Ma ostan uued... täna on ju palgapäev!"
Kool... nüüd on selline koht, kus enamus arvab, et teab vastust. Mudalaisk, nagu ütles füüsikaõpetaja. Ent kui jumal valib välja geeniuseid, siis teeb ta seda kinnisilmi. Pealegi -kõik ju teavad, et sihile ei vii mitte oskus midagi teha vaid püsivus. Ehk tähtis ei ole mitte know-how vaid know-why: iga inimene suudab leida 10 000 põhjust miks mingit ülesannet ei ole võimalik teha, aga kui öelda talle hea põhjus miks, siis leiab ta ise võimaluse kuidas eesmärk saavutada (Charlie "Tremendous" Jones). Ainult lapsi saab niiviisi ilma motiveerida. Igaljuhul see näitab vahe õppimisel ja õppimisel: kui Silveri naabruskonnas ei ole eriti palju kõrgharidusega tüüpe, siis oli tema jaoks Reaalkooli reaalklassi saamine tähtsam kui mul. Mul endal oli suhteliselt savi -vanemad panid mind Reaalkooli reaalklassi, olin siis klassi üks parimaid õpilasi ning mul ei olnud halli aimu kelleks saada tahasin.
Just see silmade avamise hetk, kui sa liigud vanemate mõju alt välja ja näed mis tegelikult sinu jaoks tähtis võiks olla, on kõige keerulisem aeg. Kui sa oled õppinud vale asja tegema, siis ei aita ükskõik kui head teadmised motivatsioonipuuduse vastu... Kui midagi tahad ja selle peale mõtled, siis hakkab keha automaatselt sulle vastavaid olukordi tekitama.
Igaljuhul oli ta selline vend kes võttis kätte füüsikaõpiku, luges selle veerand tundi enne töö algust läbi ja sai "5" või "4," samas kui teised, tarkpead mitme päeva tuupimise tulemusena olid "3" üle väga õnnelikud (sh ka mina). Kui minu jaoks oli selline "ärkamisaeg" just 11 klassi ajal, siis olin suhteliselt rivist välja löödud - klassi parimast õpilasest sai seanahavedaja kes taheti koolist välja visata. Aga ma hakkasin aimama, mida tähendab minu jaoks olla õnnelik.
Palju kordi arvasin, et olen lihtsalt teistest halvem, kuigi tegelikult kasutasin vale mõõdulinti. Kui hakkad endast parematega võistlema selles mis endale eriti ei meeldi, siis jäädki kaotama ja võit on nauditav vaid teistest paremoleku tundena. Sa mängid teiste reeglite järgi ning jäädki kaotama, sest sina ei ole neid loonud. Saa inimestele vajalikuks just sellisena nagu sa oled ja loo oma maailm ja reeglid. Niiviisi garanteerid endale õnneliku tuleviku (mõjutused Sassilt). Silver väärib oma kohta IT-geeniusena!
Internet on fantastiline ja ka internetimaailm on väike. Täna võeti minuga ühendust Brexi loovmeeskonna poolt (üks reklaamiagentuur) ja tänati kommentaari eest - samuti mainiti, et antud lause on autorikaitse all. Igal juhul tegi agentuur minu arvates originaalse kampaania, mis erines ja jäi meelde. Samas siis tuli mulle meelde, et pidime Silveriga sellest (üritama) remixi tegema.
Viide originaalkommentaarile: http://margunnar.blogspot.com/2007/10/brex-ja-mr-proper.html
Võtsin inspiratsiooniks kaasa kaks pakki Brexi - leivakoorikud olid üllatavalt head, aga ka kõige halvemale seksile jäid napilt alla. Silver võttis kidra ja ma köhisin hääle puhtaks. Lootsin kolme tunniga mingi loo valmis saada kuid, oh häda - esimesed 2 tundi harjutasime sissejuhatavat teksti. Kui vanasõna ütleb, et enne ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, siis meil oli pigem vastupidi. Enne ei saand pidama ja pärast ei saand vedama.
Tuli meelde üks suvine hetk kui käisime koos Mardi, Silveri ja Silveri sõpradega minu maakohas Vana-Vigalas Läti külas kala püüdmas ja grillimas. Üks Silveri venna Mägra sõber oli võtnud kaasa metalliotsija ning veetis enamuse õhtust meie aiast sakslaste maetud relvi otsides. Meie vedasime toolid jõe äärde, grillisime ja jõime viskit (joome viskit, viskit, viskit). Juhuslikult oli mu maakohast 3 km ülesvoolu mööda jõge samal ajal mingi Hard Rock festival. Meie rahulik õhtu oli rikutud - jõge mööda oli kuulda igasugu ebaloomulikke hääli. See ajendas meid looma bändi Vana-Vigala Poisid ja kirjutama temaatilise loo "Poldid läbi... nibu!" Et saada vähegi aimu mida me oma grillpeol kuulsime, lisan alla veidi hiljem meie versiooni.
http://www.hullumaja.com/?pg=main&i=46097
Mõnikord võib. Aga mitte liiga tihti.
Igaüks peab oma reede õhtu kuidagi sisustama.
Silveri seiklustest rääkima hakates pean mainima, et temaga juhtub pea alati midagi. Inimesi on 2e sorti (Linnar jaotas 3e kihi järgi: mehed-naised, pandavad-mittepandavad, kättesaadavad-mittekättesaadavad): inimesed kas jäävad väga täis peaga magama ja inimesed kes muutuvad täis peaga hüperaktiivseteks-kontrollimatuteks. Mulle tundub, et jumal on õnnistanud mind teist klassi (ei, mitte Linnari skaalalt) sõpradega. Silver kaotab joogise peaga kõrgus-, kaugus-, tule-, jää-, jõmmide- ja eriti naistekartuse. Kunagi kuulsin ühte head anektooti joomise 5-t astmest (nähtamatu, kõige ilusam, kõikide sõber, seksikaim, kuulikindel). Silveri kohta käib eriti esimene ja viimane. Põhiline sümptom, mis Mardil ka on - zombi pilk, naiivne mõistmatus, miks tal ei lasta ennast teostada? Rohkem praegu ei julge rääkida, äkki kunagi hiljem tahab keegi poliitikasse minna ja siis on vesi ahjus. Endast ma siinkohal ei räägiks.
Kaks süütumat olukorda Silveri klubiseiklustest:
1. Sõjaväe ajal linnaloal olles otsustasin kord minna klubisse (Dekoltee vist) ja üritada mõnede kenade neiudega jutule saada. Igaljuhul seisin baarileti ääres ja tegin silma ühele objektile, kes sellele rõõmsalt vastas. Niisiis hakkasin juttu ajama...imekena hiinlannaga! Tark, tagasihoidlik, viisakas, kirglik, põnev - täiuslik! Kahjuks oli mul kaasas kaks sõpra, kellega olime enne soojendust teinud. Jutt oli hoos ja tuju hea, istusime kahekesi baaripukkide peal ja nihkusime järjest lähemale, kui oh imet - nagu väike puravik peale vihma "kasvas" meie vahele välja väike Silver. Vaatas algul mulle, siis tüdrukule ja siis uuesti mulle tühja pilguga otsa, tõmbas sõrmegeda oma silmad pilukile, ajas keele suust välja ja tegi peeretavat häält. Olukord oleks lahenenud õnnelikult kuid täiesti rabatuna ei suutnud ma kõigest hoolimata muiet tagasi hoida. Maybe next time! Ülejäänud õhtu tantsisme kolmekesi.
2. Silveri palgapäev - taas konditsioonis olles läks ta Hollywoodi baarileti äärde ning tellis kaks õlut. Tol ajal käis kibe nügimine ja üks tsikk surus end järjekorra ootuses Silveri taga end letile lähemale. Daam ise oli aga 2m pikkune ja ülivõimsa dekolteega ning kui Silver kahe õllega ümber pööras, seisis ta täpselt naise vastas, nii et tema nina oli viimase kaugtulede vahel (napsuse peaga on inimesed küürakamad) ja kumbki mägi seisis vastamisi ühe Saku Originaaliga. Tõele au andes peab ütlema, et mitte ükski piisk neist kummastki kannust ei läinud sinna mis oleks pahandusi toonud. Nii siis nad seisid kuni Silveri hämmingus pilk hakkas ülespoole daami näo poole liikuma. Näole pidama jäädes oli umbes sekundiks näha kuidas nagu oleks mingi jumalik valgus üle Silveri näo libisenud, ta näpud süldistusid ja õlled kukkusid maha sodiks. Silma pilgutamata pööras ta ümber "Ma ostan uued... täna on ju palgapäev!"
Kool... nüüd on selline koht, kus enamus arvab, et teab vastust. Mudalaisk, nagu ütles füüsikaõpetaja. Ent kui jumal valib välja geeniuseid, siis teeb ta seda kinnisilmi. Pealegi -kõik ju teavad, et sihile ei vii mitte oskus midagi teha vaid püsivus. Ehk tähtis ei ole mitte know-how vaid know-why: iga inimene suudab leida 10 000 põhjust miks mingit ülesannet ei ole võimalik teha, aga kui öelda talle hea põhjus miks, siis leiab ta ise võimaluse kuidas eesmärk saavutada (Charlie "Tremendous" Jones). Ainult lapsi saab niiviisi ilma motiveerida. Igaljuhul see näitab vahe õppimisel ja õppimisel: kui Silveri naabruskonnas ei ole eriti palju kõrgharidusega tüüpe, siis oli tema jaoks Reaalkooli reaalklassi saamine tähtsam kui mul. Mul endal oli suhteliselt savi -vanemad panid mind Reaalkooli reaalklassi, olin siis klassi üks parimaid õpilasi ning mul ei olnud halli aimu kelleks saada tahasin.
Just see silmade avamise hetk, kui sa liigud vanemate mõju alt välja ja näed mis tegelikult sinu jaoks tähtis võiks olla, on kõige keerulisem aeg. Kui sa oled õppinud vale asja tegema, siis ei aita ükskõik kui head teadmised motivatsioonipuuduse vastu... Kui midagi tahad ja selle peale mõtled, siis hakkab keha automaatselt sulle vastavaid olukordi tekitama.
Igaljuhul oli ta selline vend kes võttis kätte füüsikaõpiku, luges selle veerand tundi enne töö algust läbi ja sai "5" või "4," samas kui teised, tarkpead mitme päeva tuupimise tulemusena olid "3" üle väga õnnelikud (sh ka mina). Kui minu jaoks oli selline "ärkamisaeg" just 11 klassi ajal, siis olin suhteliselt rivist välja löödud - klassi parimast õpilasest sai seanahavedaja kes taheti koolist välja visata. Aga ma hakkasin aimama, mida tähendab minu jaoks olla õnnelik.
Palju kordi arvasin, et olen lihtsalt teistest halvem, kuigi tegelikult kasutasin vale mõõdulinti. Kui hakkad endast parematega võistlema selles mis endale eriti ei meeldi, siis jäädki kaotama ja võit on nauditav vaid teistest paremoleku tundena. Sa mängid teiste reeglite järgi ning jäädki kaotama, sest sina ei ole neid loonud. Saa inimestele vajalikuks just sellisena nagu sa oled ja loo oma maailm ja reeglid. Niiviisi garanteerid endale õnneliku tuleviku (mõjutused Sassilt). Silver väärib oma kohta IT-geeniusena!
Internet on fantastiline ja ka internetimaailm on väike. Täna võeti minuga ühendust Brexi loovmeeskonna poolt (üks reklaamiagentuur) ja tänati kommentaari eest - samuti mainiti, et antud lause on autorikaitse all. Igal juhul tegi agentuur minu arvates originaalse kampaania, mis erines ja jäi meelde. Samas siis tuli mulle meelde, et pidime Silveriga sellest (üritama) remixi tegema.
Viide originaalkommentaarile: http://margunnar.blogspot.com/2007/10/brex-ja-mr-proper.html
Võtsin inspiratsiooniks kaasa kaks pakki Brexi - leivakoorikud olid üllatavalt head, aga ka kõige halvemale seksile jäid napilt alla. Silver võttis kidra ja ma köhisin hääle puhtaks. Lootsin kolme tunniga mingi loo valmis saada kuid, oh häda - esimesed 2 tundi harjutasime sissejuhatavat teksti. Kui vanasõna ütleb, et enne ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, siis meil oli pigem vastupidi. Enne ei saand pidama ja pärast ei saand vedama.
Tuli meelde üks suvine hetk kui käisime koos Mardi, Silveri ja Silveri sõpradega minu maakohas Vana-Vigalas Läti külas kala püüdmas ja grillimas. Üks Silveri venna Mägra sõber oli võtnud kaasa metalliotsija ning veetis enamuse õhtust meie aiast sakslaste maetud relvi otsides. Meie vedasime toolid jõe äärde, grillisime ja jõime viskit (joome viskit, viskit, viskit). Juhuslikult oli mu maakohast 3 km ülesvoolu mööda jõge samal ajal mingi Hard Rock festival. Meie rahulik õhtu oli rikutud - jõge mööda oli kuulda igasugu ebaloomulikke hääli. See ajendas meid looma bändi Vana-Vigala Poisid ja kirjutama temaatilise loo "Poldid läbi... nibu!" Et saada vähegi aimu mida me oma grillpeol kuulsime, lisan alla veidi hiljem meie versiooni.
http://www.hullumaja.com/?pg=main&i=46097
Mõnikord võib. Aga mitte liiga tihti.
Nov 4, 2007
Dubaisse elama?
Otsustasin teha rahuliku nädalavahetuse ja tõesti puhata. Reede vastu laupäeva magasin 00:00-t kuni 15i päeval ning laupäeval 01:00-t kuni 13i ehk vastavalt 15 ja 12 tundi järjest. Tundub, et väikest puhkusehetke oli vahelduseks rabelemisele väga vajalik. Isegi alkoholist vabastus ei ole siiamaani unetust ära kompenseerida suutnud. Soovin, et piisavaks uneajaks oleks 2 tundi; siis oleks rohkem aega et huvitavaid asju teha.
Järgmine nädal tuleb TTÜ-s taas kontrolltöö, laborite kaitsmine ja TLÜ-s väike seminar. Tööl algab uus huvitav periood - rohkem vastutust. Väike hirm käib asja juurde kuid see aitab säilitada teravust! Head on a ball game!
Tänu aja mahavõtmisele sai meie perekond sai kokku. Seda küll virtuaalsel teel - õde tuli Skype (Liisi elab muidu Egiptuses) ja pere Eesti sektsioon oli teisel pool toru. Ema oli õnnest täiesti vintis. Liisil on väga hästi läinud - ta töötab France Telecom'is ning sai esitleda oma osakonda kompanii kõrgele ametnikule. Kuulsin läbi toru kuidas ta emaga rääkis kuidas Dubais on nii, et valge inimene teeb tööd ja kohalikud lebotavad, mitte vastupidi. Nafta teeb rikkaks. Üks Eesti tsikk on seal tööl ja saab 60'000 krooni palka. Ja mitte mingi tantsijana või kuramus teab kellena vaid PR-spetsina. Mind pani küll mõtlema.
Isa pärast on hea meel - ta valiti Saue Lions presidendiks ning organiseerib usinalt selle alt usinalt mitmesuguseid üritusi. Igasuguste leiutiste kallal nokitseb ka - sinna olen saanud lisada ka midagi enda tagasihoidlikust ajupotensiaalist. Sellest aga hiljem.
Tantsud tähtedega hakkab ja Dag Hartelius saab kohe paar soosivat kõnet.
Järgmine nädal tuleb TTÜ-s taas kontrolltöö, laborite kaitsmine ja TLÜ-s väike seminar. Tööl algab uus huvitav periood - rohkem vastutust. Väike hirm käib asja juurde kuid see aitab säilitada teravust! Head on a ball game!
Tänu aja mahavõtmisele sai meie perekond sai kokku. Seda küll virtuaalsel teel - õde tuli Skype (Liisi elab muidu Egiptuses) ja pere Eesti sektsioon oli teisel pool toru. Ema oli õnnest täiesti vintis. Liisil on väga hästi läinud - ta töötab France Telecom'is ning sai esitleda oma osakonda kompanii kõrgele ametnikule. Kuulsin läbi toru kuidas ta emaga rääkis kuidas Dubais on nii, et valge inimene teeb tööd ja kohalikud lebotavad, mitte vastupidi. Nafta teeb rikkaks. Üks Eesti tsikk on seal tööl ja saab 60'000 krooni palka. Ja mitte mingi tantsijana või kuramus teab kellena vaid PR-spetsina. Mind pani küll mõtlema.
Isa pärast on hea meel - ta valiti Saue Lions presidendiks ning organiseerib usinalt selle alt usinalt mitmesuguseid üritusi. Igasuguste leiutiste kallal nokitseb ka - sinna olen saanud lisada ka midagi enda tagasihoidlikust ajupotensiaalist. Sellest aga hiljem.
Tantsud tähtedega hakkab ja Dag Hartelius saab kohe paar soosivat kõnet.
Nov 1, 2007
Nägin ühe Soome üritusturundusfirma pakkumist väga kallile kliendiüritusele (eelarve 10 000.- nägu!) - ühe variandina pakuti välja Aygo Footballi - kus mängijad on pisikestes autodes ja peavad hiigelsuure palli väravatesse saama!
http://www.youtube.com/watch?v=CiBXzMXLeaQ
Kellel meist ei oleks mõnikord sellist ängistavat tunnet, et tahaks ära? Kuigi kõik on kõige paremas korras, on tunne nagu oleks midagi puudu. Ei suuda enam oma töö ega kooliülesannetele keskenduda. Nagu millelegi muule korra mõtled, on su aju unistuste käsutuses. Meil on ainult üks elu ja seega vähe aega huvitavate kogemuste hankimiseks... Kas on see väärt, et 8-t 5-i millegi nimel rügada mille niikuinii kunagi kaotad?
Vabadus. Aga nagu ütles Vigala Sass "Otsijad on kerjused, õpi tegema midagi ja tee seda, muutu teistele vajalikuks." Hispaanias palverännakul kõndides kohtasin inimesi, kes olid pea kogu oma elu rännanud. Nendega oli lihtsam kontakti luua, olid väga sõbralikud ning neilt oli väga palju õppida... Samas ei tundunud nende elukutse, igavene rändur, mulle atraktiivsena. Kuldne kesktee oleks mõneks ajaks ära käia, et midagi siin paremaks muuta ja saada kodus õnnelikumaks.
Esimene tüüp, 45-aastane austraallane Rodney, töötas aborigeenide reservaadis. Ta rääkis, et pidi olema seal kohal 11 ja pool kuud järjest - vaid jõuludeks pääses kaheks nädalaks koju. Ta tuli rännakule et pehmendada oma mälus õudsaid pilte hävinevast rahvast - pea eranditult kõik neist nuusutasid petrooleumi ja olid vaimselt invaliidid juba 10 aastaselt ja sündivad lapsed võib juba maha kanda... Noorena, 24- aastasena lahkus ta kodust, veetes 4 aastat Põhja-Ameerikas, 2 aastat Kesk ja 2 aastat Lõuna-Ameerikas ringi rännates. Koju jõudes oli ta 32...
Teine tüüp, üks prantslane, oli kogu elu ringi rännanud. Ta oli juba 6 kuud teel, alustades Põhja-Prantsusmaalt. Meenutas veidi väljanägemiselt mu emavenda Kallet. Nägin teda Finisterre lähedal ühes albergues - pakkusin talle oma moonakotist tassi kakaod. Ta jõi seda ahnelt ning tõmbas sõrmega tassi nii hoolikalt puhtaks, et kinkisin kogu oma järelejäänud paki talle. Tagasiteel sain ta uuesti kätte - liikudes Santiago "Rõõmu mäelt" lennujaama. Kasutasin võimalust ja hakkasin tema elu kohta järgi küsima. Ta põikles vastustest kõrvale ja lõpuks hakkas mulle kiilakaid jagama "Why do you ask stupid questions? Why do you care about my past? Margus it is passed! It is past! You shouldn't care about the past!"
Tundub, et inimesed ei ole Teel mitte selleks, et midagi uut leida, vaid et korrastada teadmisi mis neil juba on.
Kõndimine on üks maailma mõnusamaid tegevusi - tahan, et oleks töö kus makstakse mulle selle eest et terve päev kõnnin huvitavates kohtades. Kui maastik on üksluine ja tee pikk siis hakkavad sind igasugu halvad minevikuvarjud tülitama - mõistan veid ühte spirituaalset härrat, kes just kõrbes end proovile pani. Seda eriti tihti teha ei taha -muid hakkad Teed pelgama.
http://www.youtube.com/watch?v=bs4pTCqhTfY
Igaljuhul on praegu selline tunne, et vajan ärakäimist. Sõpradega on alati hea, aga nii palju võõraid inimesi hakkab väsitama - olen päris pikalt järjest ilma puhkamata rabanud. Oma osa võib olla ka hirmul elu möödalaskmise eest - kartus millesti huvitavast ilma jääda. Peod (ka alkoholivabad) on täielikuks rutiiniks muutunud. Erki SW-t pakkus välja variandi minna Tšehhi 10 päevasele mediteerimislaagrisse jõuludeks ja aastavahetuseks, kus ei tohi sõnagi lausuda ja päev on sisustatud meditatsiooniharjutustega. Paljud on seda teinud ja väidetavalt on mõjunud väga hästi, nii mõtetele kui ka müügitulemustele. Tuleb proovida, ei ole praegu mingit tuju end aastavahetuseks umbe tõmmata: viimased 2 aastavahetust on möödunud SW Grizzleril - väga hull tsükkel. Grizzleri hümniks on Zlad "Supersonic Electronic" - see on Lugu suure algustähega. Kuula ja vaata ja sa ei unusta!
Originaalversioon:
http://www.youtube.com/watch?v=91GXpXidNNw
Meie versioon:
Palju õnne Von Krahl! Vendadega on ikka mingi teema - jõudes koju mõtlesin, et võiks helistada vendadele Überplingenitele ja midagi teha. Aga oh imet - mu enda telefon hakkas hoopis helisema ja otsas seesama Eerik kes kutsus Von Krahli sünnipäevale. Leppisime, et saame kokku kui telefon helises uuesti - seekord Eeriku vend Sven, kes sama ettepaneku tegi. Kainena ei olegi imelik peol olla - in fact, hakkan seda isegi järjest enam nautima...
http://www.youtube.com/watch?v=CiBXzMXLeaQ
Kellel meist ei oleks mõnikord sellist ängistavat tunnet, et tahaks ära? Kuigi kõik on kõige paremas korras, on tunne nagu oleks midagi puudu. Ei suuda enam oma töö ega kooliülesannetele keskenduda. Nagu millelegi muule korra mõtled, on su aju unistuste käsutuses. Meil on ainult üks elu ja seega vähe aega huvitavate kogemuste hankimiseks... Kas on see väärt, et 8-t 5-i millegi nimel rügada mille niikuinii kunagi kaotad?
Vabadus. Aga nagu ütles Vigala Sass "Otsijad on kerjused, õpi tegema midagi ja tee seda, muutu teistele vajalikuks." Hispaanias palverännakul kõndides kohtasin inimesi, kes olid pea kogu oma elu rännanud. Nendega oli lihtsam kontakti luua, olid väga sõbralikud ning neilt oli väga palju õppida... Samas ei tundunud nende elukutse, igavene rändur, mulle atraktiivsena. Kuldne kesktee oleks mõneks ajaks ära käia, et midagi siin paremaks muuta ja saada kodus õnnelikumaks.
Esimene tüüp, 45-aastane austraallane Rodney, töötas aborigeenide reservaadis. Ta rääkis, et pidi olema seal kohal 11 ja pool kuud järjest - vaid jõuludeks pääses kaheks nädalaks koju. Ta tuli rännakule et pehmendada oma mälus õudsaid pilte hävinevast rahvast - pea eranditult kõik neist nuusutasid petrooleumi ja olid vaimselt invaliidid juba 10 aastaselt ja sündivad lapsed võib juba maha kanda... Noorena, 24- aastasena lahkus ta kodust, veetes 4 aastat Põhja-Ameerikas, 2 aastat Kesk ja 2 aastat Lõuna-Ameerikas ringi rännates. Koju jõudes oli ta 32...
Teine tüüp, üks prantslane, oli kogu elu ringi rännanud. Ta oli juba 6 kuud teel, alustades Põhja-Prantsusmaalt. Meenutas veidi väljanägemiselt mu emavenda Kallet. Nägin teda Finisterre lähedal ühes albergues - pakkusin talle oma moonakotist tassi kakaod. Ta jõi seda ahnelt ning tõmbas sõrmega tassi nii hoolikalt puhtaks, et kinkisin kogu oma järelejäänud paki talle. Tagasiteel sain ta uuesti kätte - liikudes Santiago "Rõõmu mäelt" lennujaama. Kasutasin võimalust ja hakkasin tema elu kohta järgi küsima. Ta põikles vastustest kõrvale ja lõpuks hakkas mulle kiilakaid jagama "Why do you ask stupid questions? Why do you care about my past? Margus it is passed! It is past! You shouldn't care about the past!"
Tundub, et inimesed ei ole Teel mitte selleks, et midagi uut leida, vaid et korrastada teadmisi mis neil juba on.
Kõndimine on üks maailma mõnusamaid tegevusi - tahan, et oleks töö kus makstakse mulle selle eest et terve päev kõnnin huvitavates kohtades. Kui maastik on üksluine ja tee pikk siis hakkavad sind igasugu halvad minevikuvarjud tülitama - mõistan veid ühte spirituaalset härrat, kes just kõrbes end proovile pani. Seda eriti tihti teha ei taha -muid hakkad Teed pelgama.
http://www.youtube.com/watch?v=bs4pTCqhTfY
Igaljuhul on praegu selline tunne, et vajan ärakäimist. Sõpradega on alati hea, aga nii palju võõraid inimesi hakkab väsitama - olen päris pikalt järjest ilma puhkamata rabanud. Oma osa võib olla ka hirmul elu möödalaskmise eest - kartus millesti huvitavast ilma jääda. Peod (ka alkoholivabad) on täielikuks rutiiniks muutunud. Erki SW-t pakkus välja variandi minna Tšehhi 10 päevasele mediteerimislaagrisse jõuludeks ja aastavahetuseks, kus ei tohi sõnagi lausuda ja päev on sisustatud meditatsiooniharjutustega. Paljud on seda teinud ja väidetavalt on mõjunud väga hästi, nii mõtetele kui ka müügitulemustele. Tuleb proovida, ei ole praegu mingit tuju end aastavahetuseks umbe tõmmata: viimased 2 aastavahetust on möödunud SW Grizzleril - väga hull tsükkel. Grizzleri hümniks on Zlad "Supersonic Electronic" - see on Lugu suure algustähega. Kuula ja vaata ja sa ei unusta!
Originaalversioon:
http://www.youtube.com/watch?v=91GXpXidNNw
Meie versioon:
Palju õnne Von Krahl! Vendadega on ikka mingi teema - jõudes koju mõtlesin, et võiks helistada vendadele Überplingenitele ja midagi teha. Aga oh imet - mu enda telefon hakkas hoopis helisema ja otsas seesama Eerik kes kutsus Von Krahli sünnipäevale. Leppisime, et saame kokku kui telefon helises uuesti - seekord Eeriku vend Sven, kes sama ettepaneku tegi. Kainena ei olegi imelik peol olla - in fact, hakkan seda isegi järjest enam nautima...
Subscribe to:
Posts (Atom)
