Brex returns

Silver on mees kellest võiks kirjutada raamatu, või veel parem - luua koomiksi või koguni multifilmisarja teemal: "Silver vs Aruküla abipolitseinikud(Tom & Jerry moodi)" Seal on sellised vennad kes teevad noortepidudele reide (kõik pikali, see on läbiotsimine!), tulistavad naglade autosid jälitades pool pidet relvast tühjaks, seovad arreteerituid ippon-sidemetega kinni ja on muudmoodi actionit täis.
Igaüks peab oma reede õhtu kuidagi sisustama.

Silveri seiklustest rääkima hakates pean mainima, et temaga juhtub pea alati midagi. Inimesi on 2e sorti (Linnar jaotas 3e kihi järgi: mehed-naised, pandavad-mittepandavad, kättesaadavad-mittekättesaadavad): inimesed kas jäävad väga täis peaga magama ja inimesed kes muutuvad täis peaga hüperaktiivseteks-kontrollimatuteks. Mulle tundub, et jumal on õnnistanud mind teist klassi (ei, mitte Linnari skaalalt) sõpradega. Silver kaotab joogise peaga kõrgus-, kaugus-, tule-, jää-, jõmmide- ja eriti naistekartuse. Kunagi kuulsin ühte head anektooti joomise 5-t astmest (nähtamatu, kõige ilusam, kõikide sõber, seksikaim, kuulikindel). Silveri kohta käib eriti esimene ja viimane. Põhiline sümptom, mis Mardil ka on - zombi pilk, naiivne mõistmatus, miks tal ei lasta ennast teostada? Rohkem praegu ei julge rääkida, äkki kunagi hiljem tahab keegi poliitikasse minna ja siis on vesi ahjus. Endast ma siinkohal ei räägiks.

Kaks süütumat olukorda Silveri klubiseiklustest:
1. Sõjaväe ajal linnaloal olles otsustasin kord minna klubisse (Dekoltee vist) ja üritada mõnede kenade neiudega jutule saada. Igaljuhul seisin baarileti ääres ja tegin silma ühele objektile, kes sellele rõõmsalt vastas. Niisiis hakkasin juttu ajama...imekena hiinlannaga! Tark, tagasihoidlik, viisakas, kirglik, põnev - täiuslik! Kahjuks oli mul kaasas kaks sõpra, kellega olime enne soojendust teinud. Jutt oli hoos ja tuju hea, istusime kahekesi baaripukkide peal ja nihkusime järjest lähemale, kui oh imet - nagu väike puravik peale vihma "kasvas" meie vahele välja väike Silver. Vaatas algul mulle, siis tüdrukule ja siis uuesti mulle tühja pilguga otsa, tõmbas sõrmegeda oma silmad pilukile, ajas keele suust välja ja tegi peeretavat häält. Olukord oleks lahenenud õnnelikult kuid täiesti rabatuna ei suutnud ma kõigest hoolimata muiet tagasi hoida. Maybe next time! Ülejäänud õhtu tantsisme kolmekesi.
2. Silveri palgapäev - taas konditsioonis olles läks ta Hollywoodi baarileti äärde ning tellis kaks õlut. Tol ajal käis kibe nügimine ja üks tsikk surus end järjekorra ootuses Silveri taga end letile lähemale. Daam ise oli aga 2m pikkune ja ülivõimsa dekolteega ning kui Silver kahe õllega ümber pööras, seisis ta täpselt naise vastas, nii et tema nina oli viimase kaugtulede vahel (napsuse peaga on inimesed küürakamad) ja kumbki mägi seisis vastamisi ühe Saku Originaaliga. Tõele au andes peab ütlema, et mitte ükski piisk neist kummastki kannust ei läinud sinna mis oleks pahandusi toonud. Nii siis nad seisid kuni Silveri hämmingus pilk hakkas ülespoole daami näo poole liikuma. Näole pidama jäädes oli umbes sekundiks näha kuidas nagu oleks mingi jumalik valgus üle Silveri näo libisenud, ta näpud süldistusid ja õlled kukkusid maha sodiks. Silma pilgutamata pööras ta ümber "Ma ostan uued... täna on ju palgapäev!"

Kool... nüüd on selline koht, kus enamus arvab, et teab vastust. Mudalaisk, nagu ütles füüsikaõpetaja. Ent kui jumal valib välja geeniuseid, siis teeb ta seda kinnisilmi. Pealegi -kõik ju teavad, et sihile ei vii mitte oskus midagi teha vaid püsivus. Ehk tähtis ei ole mitte know-how vaid know-why: iga inimene suudab leida 10 000 põhjust miks mingit ülesannet ei ole võimalik teha, aga kui öelda talle hea põhjus miks, siis leiab ta ise võimaluse kuidas eesmärk saavutada (Charlie "Tremendous" Jones). Ainult lapsi saab niiviisi ilma motiveerida. Igaljuhul see näitab vahe õppimisel ja õppimisel: kui Silveri naabruskonnas ei ole eriti palju kõrgharidusega tüüpe, siis oli tema jaoks Reaalkooli reaalklassi saamine tähtsam kui mul. Mul endal oli suhteliselt savi -vanemad panid mind Reaalkooli reaalklassi, olin siis klassi üks parimaid õpilasi ning mul ei olnud halli aimu kelleks saada tahasin.

Just see silmade avamise hetk, kui sa liigud vanemate mõju alt välja ja näed mis tegelikult sinu jaoks tähtis võiks olla, on kõige keerulisem aeg. Kui sa oled õppinud vale asja tegema, siis ei aita ükskõik kui head teadmised motivatsioonipuuduse vastu... Kui midagi tahad ja selle peale mõtled, siis hakkab keha automaatselt sulle vastavaid olukordi tekitama.

Igaljuhul oli ta selline vend kes võttis kätte füüsikaõpiku, luges selle veerand tundi enne töö algust läbi ja sai "5" või "4," samas kui teised, tarkpead mitme päeva tuupimise tulemusena olid "3" üle väga õnnelikud (sh ka mina). Kui minu jaoks oli selline "ärkamisaeg" just 11 klassi ajal, siis olin suhteliselt rivist välja löödud - klassi parimast õpilasest sai seanahavedaja kes taheti koolist välja visata. Aga ma hakkasin aimama, mida tähendab minu jaoks olla õnnelik.

Palju kordi arvasin, et olen lihtsalt teistest halvem, kuigi tegelikult kasutasin vale mõõdulinti. Kui hakkad endast parematega võistlema selles mis endale eriti ei meeldi, siis jäädki kaotama ja võit on nauditav vaid teistest paremoleku tundena. Sa mängid teiste reeglite järgi ning jäädki kaotama, sest sina ei ole neid loonud. Saa inimestele vajalikuks just sellisena nagu sa oled ja loo oma maailm ja reeglid. Niiviisi garanteerid endale õnneliku tuleviku (mõjutused Sassilt). Silver väärib oma kohta IT-geeniusena!


Internet on fantastiline ja ka internetimaailm on väike. Täna võeti minuga ühendust Brexi loovmeeskonna poolt (üks reklaamiagentuur) ja tänati kommentaari eest - samuti mainiti, et antud lause on autorikaitse all. Igal juhul tegi agentuur minu arvates originaalse kampaania, mis erines ja jäi meelde. Samas siis tuli mulle meelde, et pidime Silveriga sellest (üritama) remixi tegema.
Viide originaalkommentaarile: http://margunnar.blogspot.com/2007/10/brex-ja-mr-proper.html

Võtsin inspiratsiooniks kaasa kaks pakki Brexi - leivakoorikud olid üllatavalt head, aga ka kõige halvemale seksile jäid napilt alla. Silver võttis kidra ja ma köhisin hääle puhtaks. Lootsin kolme tunniga mingi loo valmis saada kuid, oh häda - esimesed 2 tundi harjutasime sissejuhatavat teksti. Kui vanasõna ütleb, et enne ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, siis meil oli pigem vastupidi. Enne ei saand pidama ja pärast ei saand vedama.

Tuli meelde üks suvine hetk kui käisime koos Mardi, Silveri ja Silveri sõpradega minu maakohas Vana-Vigalas Läti külas kala püüdmas ja grillimas. Üks Silveri venna Mägra sõber oli võtnud kaasa metalliotsija ning veetis enamuse õhtust meie aiast sakslaste maetud relvi otsides. Meie vedasime toolid jõe äärde, grillisime ja jõime viskit (joome viskit, viskit, viskit). Juhuslikult oli mu maakohast 3 km ülesvoolu mööda jõge samal ajal mingi Hard Rock festival. Meie rahulik õhtu oli rikutud - jõge mööda oli kuulda igasugu ebaloomulikke hääli. See ajendas meid looma bändi Vana-Vigala Poisid ja kirjutama temaatilise loo "Poldid läbi... nibu!" Et saada vähegi aimu mida me oma grillpeol kuulsime, lisan alla veidi hiljem meie versiooni.

http://www.hullumaja.com/?pg=main&i=46097

Mõnikord võib. Aga mitte liiga tihti.