Mäletan kui olin väike poiss ja sõitsime perega Pirita randa, siis osutasid ema ja isa koolihoone peale: "Siin õpivad pedakad. Nad on imelikud." Kogu meie pere (v.a. mina) on muide TTÜ lõpetanud.
Keskkoolis käisin Silveriga Kadrioru tervisekeskuses squashi tagumas ja jõusaalis. Mäletan, et Narva mnt ääres passis alati trobikond naisi. "See on PEDA, siin on sit..s naisi, aga kool ise on mõttetu," teadis Silver. Ükskord võtsime isegi julguse kokku ja käisime kohvikus istumas, aga siis ei julgend midagi rääkida (Reaalkoolis käisime klassis kus oli 94% poisid).
Sõbra perekonna lauas istudes küsis pereema " Ah lähed sinna PEDAsse õppima? On seal ikka sama halb haridus kui minu ajal?"
Keskkool lõppes ja ma läksin PEDAsse psühholoogiat õppima.
TLÜ (endine PEDA) vs TTÜ.
Aasta 2002 olin teise kursuse roheline psühholoogiatudeng ja värskelt sõjaväest tulnud. Mäletan et olid Tallinna Tudengite Sügispäevad. Jõlkusin üksi ringi. Tundsin põgusalt tollast esimeest Kadri Kiigemaad ja läksin talle tere ütlema. Ajasin veidi juttu kui järsku kõndis mööda kamp suuremat kasvu noormehi "Ähh Peda, mõttetu kool! Seal käivad ainult lollid! TIPI käest saate igal ajal peksa!" Mind ei hämmastanud mitte taoline ebaviisakas vaid Kadri kolleegide käitumine - kõik ignoreerisid neid, ainult Kadri hoidis üksi lippu ja pröökas vastu "No mis teil endal on!" Ise siis aktivist ei olnud; vaatasin lihtsalt šokeeritult toimuvat! Mitte ükski tollase PEDA meesteperest ei julgenud vastu piiksata. Teised kutid olid tõesti laiad, aga tundsin sügavat häbi et kõik nii ükskõigsed selle vastu olid... Kuna PEDAs oli 78% naised, siis ei olnud lihtsalt piisavalt alfa-isaseid kes oleks julgenud vastu hakata! Tglt olid, aga tol ajal ma seda lihtsalt ei teadnud.
Tollastele tipikaid julgustaks: muidugi on need lollid ja mõttetud asjad mida sina ei õpi.
Mis see alfa-isane on? Uurisin vahepeal loomade seksuaalkäitumist ja leidsin huvitava loo ühest sisalikuliigist (kõik mu sõbrad juba teavad seda lugu), kus on välja arenenud kolme eri vormi isaseid:
alfa isased - agressiivsed jõulised isased (punast värvi), kes ehitavad pesa, ajavad sinna niipalju emaseid kui võimalik ja siis paarituvad nendega igal võimalikul juhul. Teiste isastega kakeldakse territooriumi ja daamide pärast nii et tuustid lendavad!
beeta isased - need on sellised pisikesed ringisiblijad, kes on pea poole pikkused tavalistest. Neil on vahelduv kaitsevärvus ning nende strateegia paaritumiseks oleks üritada alfa isasest mööda hiilida, et pesas väike orgia teha ja siis põgeneda!
gamma isased - need on isased, kes näevad välja nagu... emased! Tõsi küll, nad peavad taluma alfa isase kurameerimist, kuid see-eest on vaba ligipääs haaremisse.
Alfa isane ei suuda temal ja emasel vahet teha, aga kas ka üks gamma-isane tajub, et tema vastas ei ole emane vaid teine tünga-emane? Kui jah, siis kas nende ajaloos on selline olukord juhtunud kus kogu pesakond on ainult gamma-isaseid täis?
Kas saaks tuua parallelle ka inimeste hulgas? Äkki tekib sisalikel inimeste eeskujul kunagi uus klass nimega delta-isased, kes on liiga nõrgad, et olla alfa, siiski liiga paksud et olla beeta ning liiga koledad, et olla gamma isased? Aga neil on tohutult palju toitu millega nad panevad teised alfa isased enda jaoks tööle.
Otsustasin, et tahan õppida ülikoolis, mis suudab oma lippu kaitsta. Kirjutasin päevikusse üles plaani, kuidas oleks võimalik see, et PEDA suudaks end maksma panna ka maskuliinsest küljest. Feminiinne erialavalik ei pruugi välja selekteerida parimaid isaseid. Kui kaks aastat hiljem, juba aktivistina, PEDA Krambambuse meeskonnaga tegelesin, avastasin ühe koha koolimajast. Kehakultuuriteaduskond on ainuke organiseerunud relv, kes suutis teistele ülikoolidele vastu hakata ja seda nii spordis kui pröökamises!
Tagasi vaadates: ju siis olid needsamad tipikad enne mingil spordialal lutti saanud ja kui naisi ka pole.. no mis sa siis ikka teed kui ülbad! 80:20 reegel kehtib ka, õnneks-kahjuks on nende maja Pirital.
TV-sarja Krambambuse PEDA meeskond koosnes parimatest väljavalitud alfa isastest (kandsin prille et deltalikum välja näha) eri erialadelt kogu ülikoolis - suurem enamus PEDA naistest jäeti targu teleka taha kaasa elama:
Kui mõni aasta hiljem Esinduse Kultuuritoimkonna esimehena TLÜ maskotikonkurssi läbi viisin ja eri konkurente esitlesin, sai seljakotiga hamstri ja suhtekorralduse poolt pakutud sipelga ees võidu Peda Hunt, Eksmati, kes oma karvase rinnaga kaitseb TLÜ naisi teiste ülikoolide aplate (mees)tudengite eest.Tagasi Krambambusesse. Võidukas algus leidis kurva lõpu - poolfinaalis kaotasime napilt TTÜ-e... Kättemaksu saime (vähemalt mina sain emotsionaalse rahulduse) järgmisel aastal kui jalgpallilahingus tipikatele 8:3 ära tegime. Aga ikkagi oli hea tunne nähes suurt gruppi inimesi tegutsemas ühe eesmärgi nimel - et kaitsta ühiselt meie au! Paljud inimesed ohverdasid hoolimata pinevast eksamisessioonist kogu oma vaba aja meie meeskonna esitluste organiseerimisele. Antud üritus tõi lõpuks ühe mütsi alla tudengeid kunsti, koreograafia, haldusjuhtimise, informaatika, psühholoogia, filmi, kehakultuuri, rekreatsiooni, infoteaduse, sotsiaaltöö jm osakondadest oma erialaste teadmistega. Mitte kusagil ülikoolis Eestis või kogu maailmas ei pruugi olla nii palju erinevaid ja huvitavaid inimesi-erialasid koos. Ja kõik tegutsesid hetkel ühe eesmärgi, ühe idee, nimel. Mäletan kuidas istusime keeltemaja sööklas ideid genereerides laua taga ja legendaarne rekreatsiooni aktivist Pukk põrutas rusikaga laua peale ja sõnas "Tipikad on igavad ja neil pole mitte midagi. Täiesti Tavaline Ülikool (TTÜ)." Hoolimata lüüasaamisest tuli show meie poolt vägev! Läksin kohe peale saadet Ussa ustele kopsima ja jäin aftekast ilma, kuid usun, et see sündmus tervikuna oli midagi, mis meieagset generatsiooni veidi rohkem ühe lipu alla tõi. Krambambuse blogisse kirjutas üks naisenimaga kasutaja: "Pedakad on lahedad. Nüüd tean kuhu ülikooli minna tahan."
Siis teadsin, et teen õiget asja. Usun, et ma ei olnud ainus kes nii arvas.
Käin ikka esindusega läbi ning tundub, et asjad on paremaks läinud. Uue põlvkonna aktivistid saavad suht hästi hakkama (kui mitte mainida Arbavere rööv-vägistamis-mõrva). Küünarnukitunne olevat olemas, TLÜ-l on oma tekkel ja mis kõige tähtsam - noored inimesed tunnevad uhkust seda kandes.
Winston Churchill ütles: "Tähtis ei ole mida sa usud, tähtis on sa midagi usud." Õiget ja valet ei ole olemas, on vaid eri värvi malendid. Kindlus, uhkus ja kuuluvustunde nii sinus kui sinu kõrvalseisjates tekitab ühine värv. Isegi kui pikemas perspektiivis ei ole võimalik. On kuldne kesktee võimalik? Piirangutega, aga on, tean omast kogemusest.
* * *
Filmid...
"We are Marshall" - film räägib sellest kuidas Marshalli ülikooli kogu ameerika jalgpalli meeskond hukkub lennuõnnetuses ning kuidas seda üritatakse nullist uut meeskonda üles ehitada. Ning sellega lõpuks hakkama saadakse. Tegevus toimub West-Virginias. Film algab sellega kuidas kaamera lendab üle Ashlandi linna, kaamera on kõigepealt Ohio jõest, 10 km jooksu finiši sillast, vanadest terasetehaste hoontest, kodupangast ning jääb pidama nii et paistab raamatukogu ja meie esimese suve kodu; taamal Boyd County künkad... Ikka ei saa ilma SW-a
http://www.youtube.com/watch?v=uAdiqo1FJ0c
USA filmides on millegipärast alati nii, et peategelasel on mingid minevikuvarjud/kahtlused, mis ei lase tal teatud asju teha. Selline nõrkusseisund kus kõik silme ees virvendab... (I caaan't...all these boys... because of me). Kas ameeriklased ongi sellised või on see soov lisada emotsioone. Ise sellest ise aru ei saa - eesti mehed on pigem sellised kes oma hämmingut iga hinna eest varjata üritavad. Endal pole ka kunagi sellise asja pärast pilt taskusse läinud. Kultuuri värk vist.
Samas, kumb on suurem rahvus, kumbad on maailmad edukamad, kas eestlased või ameeriklased? Kas emotsionaalsus tekitab ainult halbu asju?
Motiveerimine kasutades põhimõtet "Sa oled see mis sa enda kohta ütled iga päev (ei mäleta kes seda ütles):"
http://www.youtube.com/watch?v=Pc3bg2JCmyc
No comments:
Post a Comment