Nägin ühe Soome üritusturundusfirma pakkumist väga kallile kliendiüritusele (eelarve 10 000.- nägu!) - ühe variandina pakuti välja Aygo Footballi - kus mängijad on pisikestes autodes ja peavad hiigelsuure palli väravatesse saama!

http://www.youtube.com/watch?v=CiBXzMXLeaQ

Kellel meist ei oleks mõnikord sellist ängistavat tunnet, et tahaks ära? Kuigi kõik on kõige paremas korras, on tunne nagu oleks midagi puudu. Ei suuda enam oma töö ega kooliülesannetele keskenduda. Nagu millelegi muule korra mõtled, on su aju unistuste käsutuses. Meil on ainult üks elu ja seega vähe aega huvitavate kogemuste hankimiseks... Kas on see väärt, et 8-t 5-i millegi nimel rügada mille niikuinii kunagi kaotad?

Vabadus. Aga nagu ütles Vigala Sass "Otsijad on kerjused, õpi tegema midagi ja tee seda, muutu teistele vajalikuks." Hispaanias palverännakul kõndides kohtasin inimesi, kes olid pea kogu oma elu rännanud. Nendega oli lihtsam kontakti luua, olid väga sõbralikud ning neilt oli väga palju õppida... Samas ei tundunud nende elukutse, igavene rändur, mulle atraktiivsena. Kuldne kesktee oleks mõneks ajaks ära käia, et midagi siin paremaks muuta ja saada kodus õnnelikumaks.

Esimene tüüp, 45-aastane austraallane Rodney, töötas aborigeenide reservaadis. Ta rääkis, et pidi olema seal kohal 11 ja pool kuud järjest - vaid jõuludeks pääses kaheks nädalaks koju. Ta tuli rännakule et pehmendada oma mälus õudsaid pilte hävinevast rahvast - pea eranditult kõik neist nuusutasid petrooleumi ja olid vaimselt invaliidid juba 10 aastaselt ja sündivad lapsed võib juba maha kanda... Noorena, 24- aastasena lahkus ta kodust, veetes 4 aastat Põhja-Ameerikas, 2 aastat Kesk ja 2 aastat Lõuna-Ameerikas ringi rännates. Koju jõudes oli ta 32...

Teine tüüp, üks prantslane, oli kogu elu ringi rännanud. Ta oli juba 6 kuud teel, alustades Põhja-Prantsusmaalt. Meenutas veidi väljanägemiselt mu emavenda Kallet. Nägin teda Finisterre lähedal ühes albergues - pakkusin talle oma moonakotist tassi kakaod. Ta jõi seda ahnelt ning tõmbas sõrmega tassi nii hoolikalt puhtaks, et kinkisin kogu oma järelejäänud paki talle. Tagasiteel sain ta uuesti kätte - liikudes Santiago "Rõõmu mäelt" lennujaama. Kasutasin võimalust ja hakkasin tema elu kohta järgi küsima. Ta põikles vastustest kõrvale ja lõpuks hakkas mulle kiilakaid jagama "Why do you ask stupid questions? Why do you care about my past? Margus it is passed! It is past! You shouldn't care about the past!"

Tundub, et inimesed ei ole Teel mitte selleks, et midagi uut leida, vaid et korrastada teadmisi mis neil juba on.

Kõndimine on üks maailma mõnusamaid tegevusi - tahan, et oleks töö kus makstakse mulle selle eest et terve päev kõnnin huvitavates kohtades. Kui maastik on üksluine ja tee pikk siis hakkavad sind igasugu halvad minevikuvarjud tülitama - mõistan veid ühte spirituaalset härrat, kes just kõrbes end proovile pani. Seda eriti tihti teha ei taha -muid hakkad Teed pelgama.

http://www.youtube.com/watch?v=bs4pTCqhTfY

Igaljuhul on praegu selline tunne, et vajan ärakäimist. Sõpradega on alati hea, aga nii palju võõraid inimesi hakkab väsitama - olen päris pikalt järjest ilma puhkamata rabanud. Oma osa võib olla ka hirmul elu möödalaskmise eest - kartus millesti huvitavast ilma jääda. Peod (ka alkoholivabad) on täielikuks rutiiniks muutunud. Erki SW-t pakkus välja variandi minna Tšehhi 10 päevasele mediteerimislaagrisse jõuludeks ja aastavahetuseks, kus ei tohi sõnagi lausuda ja päev on sisustatud meditatsiooniharjutustega. Paljud on seda teinud ja väidetavalt on mõjunud väga hästi, nii mõtetele kui ka müügitulemustele. Tuleb proovida, ei ole praegu mingit tuju end aastavahetuseks umbe tõmmata: viimased 2 aastavahetust on möödunud SW Grizzleril - väga hull tsükkel. Grizzleri hümniks on Zlad "Supersonic Electronic" - see on Lugu suure algustähega. Kuula ja vaata ja sa ei unusta!

Originaalversioon:
http://www.youtube.com/watch?v=91GXpXidNNw

Meie versioon:

Palju õnne Von Krahl! Vendadega on ikka mingi teema - jõudes koju mõtlesin, et võiks helistada vendadele Überplingenitele ja midagi teha. Aga oh imet - mu enda telefon hakkas hoopis helisema ja otsas seesama Eerik kes kutsus Von Krahli sünnipäevale. Leppisime, et saame kokku kui telefon helises uuesti - seekord Eeriku vend Sven, kes sama ettepaneku tegi. Kainena ei olegi imelik peol olla - in fact, hakkan seda isegi järjest enam nautima...