Ace of Base; meie uus kontor; mure

Põhikoolis olid salmikud ülipopulaarsed - kuhu pidid kleepima oma foto ning kirjutama endast veidi. Mäletan, et seal oli üks lahter nimega "bänd," ükskord täitsin ühte järjekordset ankeeti ning mõtlesin mida võiks sinna kirjutada. Sõber soovitas kõrvalt, et kirjutaksin Ace of Base või East 17, sest muidu olen nohik (eranditult kõik olid selle kirjutanud). Ma ei olnud neist bändidest siis midagi kuulnudki - lõin käega ning kirjutasin hoopis oma lemmikbändiks "Kuldne Trio" (neil oli üks laul "...ja kui sa minu tädi näed..."). Pinginaaber hakkas kõva häälega naerma ning ütles üle klassi: "Hea mees, Margusele meeldib Kuldne Trio!" Tüdrukud kihistasid naerda ning muidu nii norimisaplad klassivennad vedu ei võtnud, üks küsis hoopis pinginaabrilt: "Mis su enda lemmikbänd on?" "Ace of Base loomulikult!" "Ace of Base, aga kas sa sealt mõnda lugu ka tead?" möh möh. Nüüd naeris klass teise venna üle. Õnneks hankis seesama vend endale peale seda siva vastava plaadi ning tegi mullegi koopia.

Tänapäeval on lood vastupidised. SW-manager Sulev pakkus mulle msn-s ühte tasuta piletit vastavale kontserdile Linnahalli. Olin nõus. Kui boss sellest kuulda sai, küsis ta "Sa oled ikka täitsa imelik? Sulle meeldib Ace of Bace? Mees, kas sul mingeid põhimõtteid ei ole?" Ei ole end kunagi lasknud põhimõtetest häirida, teatud baaspõhimõtted on, aga nendest hiljem. Vastuseks bossile võtsin kätte telefoni ja hakkasin kirglikult laulma "I saw the sign!" ning puusaringe tegema. Sellised põhimõtteinimesi võiks rohkem olla ja veel kirglikumaid ("Hip hoppi kuulavad ainult peded!" "Rock on skinnimuffide ja vannabiide musa!" "Sulle meeldib reggae? Kuradi narokomaan!") - ma naudiks nende ärritamist!

Kontsert oli võimas - imeline oli näha kuulsat inimest, keda noored omal ajal jumaldasin endast 10 m kaugusel. See brünett oli ikka HOT HOT, blond oli kahjuks veidi juurde võtnud ja hoidis madalamat profiili... Minu kõrval istus üks slaavi perekond, kus tütar käis Hugo Bossi samplite jagajailt sampleid nuiamas ja tõi need emale. Bisnes!

http://www.youtube.com/watch?v=96jFtzVa80A


Meie uus kontor asub Foorumi ärimajas, mis oleks Jackassi paradiis! Katusega kaetud siseõu klaasist seintega kontorite ulatub 6-a korruseni üles ja laest ripuvad traatide otsas alla lillepotid mis sõidavad aeglaselt üles alla. Fantaseerime Lauriga sinna kinni hüppamast ja nagu Tarzan potilt potile hüppamist. Või lihtsalt istuda rooside otsa, võtta õlu ja öelda kogu majale tere - mingi tüüp kasvab järsku poti otsast üles ja tõstab teistele toosti. Teine variant - mööda siseõu seinaastmeid jooksmine ringiratast mööda õue.

Lisaks et peame passima siseõues kolme korruse kontori inimesi, on ka õue pool vastas inimesed - Nordea panga töötajad. Tuli meelde oma 2 öö Karu ühikas kus tollase ühikanaabri Timoga aknalaual vastasmaja tüdrukutele W.M.C.A järgi trussikute väel tantsu lõime ning mikrofoni Eminemi loole eesti keeles peale räppisime. Mõni õhtu tõmbab rulood ette ja teeb varjuteatrit "Kägistamine kontoris," "Erootiline stseen" või lihtsalt "Uue bossi motivatsioonivahend rahalise preemia asemel: kontoriaeroobika!"


"Lions for Lambs" - tundub, et enamus USA filme on tellitud valitsuse PR agentuurilt. Muidu oli hea ja pani mõtlema - eriti just tänapäeva meedia mõttes. Eriti lõpp kus telekast tuli "pommuudis" kuidas popstaar Pepe oma tüdruksõbrast lahku läks ning all oli väike märkus Afganistani sõjas progressist... Eestis on sõjaväest kaks väga erinevat arvamusgruppi: vihkajad ja patrioodid. Ise kaldun rohkem viimaste hulka. Oskus end kaitsta annab sulle võimaluse midagi ära teha mitte loota teistele. Päris lahing oleks ise päris hull - mul on kaks sõpra Iraagis räsida saanud. Mäger, Silveri vanem vend, on paar konda miinipilduja tuld saanud; see eest Joel (lapsepõlvesõber Ervitalt) sai mõni aasta tagasi granaadikillu endale pepusse - USA arst oli naernud kui seda välja võttis. Endal on üks eluohtlik kogemus kui 14-aastasena tollase algelise Kaitseliiduga metsas olime. Vorme ega saapaid meil ei olnud - saime endale vanad Nõukogude omad Tondi kasarmutes saagil käies. Pagunid võtsime ära. Ma kandsin veel isa vana jahimütsi. Kuna Nõukogude armee viis eri rahva ajateenijad eri kohtadesse, sattusid eestisse lühikest kasvu mägilasigi, kelle vormid meile, poistele, vabalt sobisid. Kõik olid patrioodid ning pea kõik mu tollastest kaaslased on tänapäevaks lõpetanud Tartu Sõjakooli ning saanud kaks nooremleitnandi tärni. Ise ootan oma seerutriipudele asemele lipnikutähist - kõige vastuolulisemat auastet kogu süsteemis. Igaljuhul harjutasime tiibhaaranguid kui meist veidi eemal tee ääres jäi seisma must mersu ning sealt hüppasid välja kiilakad ülikondades vennad kes hakkasid püstolitest meie poole tulistama. Ei tea siiamaani kas tegid seda hirmutamiseks või kõmmutasid niisama metsa. Arvan, et viimane. Nad ei reageerinud meie märguannetele. Istusime grupiga madalas kaevikus. Osa grupist oli meist eemal püsti ja ei seostanud pauke ohuga. Olin vabatahtlikuna nõus neile teatama minema. Olukord oli minu jaoks tsuhteliselt ohutu - roomasin väga madalalt mööda nõgusid. Kuid tunne kuidas kuulid vihisevad kõrgelt pea kohalt sain kätte. Üllatavalt ei olnud mitte mingisugust hirmutunnet, pigem põnevus ja võimetus seostada seda mis pea kohal toimub. Kõik toimus nii kiiresti. Pidemed tühjad, kadus mersu koos kiilaspeadega minema.

Igaljuhul on viimase aja sündmused kalli idanaabri suunal minus väikeseid muremõtteid kogunema pannud. Läänelik laiskus ja heaolu, hedonistlik ühiskond, tekitab relvakonfliktist mulje nagu oleks see midagi niivõrd kauget ja võimatut. Midagi mis kunagi ei juhtu. Eriti veel sinuga.
Sarnast tunnet tundsin ka mina kuulide all joostes - keegi ei mõista midagi enne kui esimene kuul on märki tabanud.

Kui konflikti korral enamus põgeneks üle mere ja relvastatud vastupanu ei osutaks, siis ei oleks see probleemi lahendus vaid edasilükkamine. Sest kardan, et idanaabril on vaid üks lõppeesmärk - saavutada eelnev hiilgus. Ja kui algus on väga kerge, siis olen kindel et ta sellega ei rahuldu. Ja teist korda ta seda viga ei tee, et säilitab mingite kangekaelsete ugrilaste populatsiooni kuskil strateegilisel maa-alal. Ehk nagu paljud teisedki ei ole ma mures mitte ründaja tugevuse vaid kaitse nõrkuse pärast... Aga see on niivõrd hull mõte, et sellest ei maksa rääkida.

P.S. Uisupidu tuleb 5 dets stiiliks retrodisko! Elu teine Uisupidu kus olen kaine. Esimene oli aastal 2002 kui seda ise korraldasin koos Mardiga. Noored tatikad.