Linnamehelikud kummikud ja Miinikoer

Otsustasin vabaneda valehäbist ning hakata käima kummikutega tööl - kaua sa ikka kingadega üle lumehangede hüppad ning pärast märgades sokkides jalad radikate vahele surud? Linnas näeb neid hipilike tüdrukute (tõen EKA tudengite) jalas, kuid valgekraega kummikuid kandvat meest ei ole Tallinna tänavatel veel mulle vastu kõndinud - need seostuvad vist pigem maatööd tegeva mehega. Korralikult riides mees, kellel jalas pika säärega kummijalanõud ei sobi vist linnameheliku imagoga kokku?

See-eest Inglismaal olid(ja on) nad meeste hulgas väga populaarsed (moekunstnikuhakatise Olga Rattik'u aritkkel) - kummikud ja mantel tekitavad sellise mõnusa Briti aristrokraatliku jahimehe tunde. Ainult veel piip suunurka ja hagijas kõrvale! Julgustust saanuna otsisin poest pikka aega elegantseid meestekummareid kuid midagi erilist ei leidnud ning lõpuks leppisin 40.- rohelise paariga Kristiine keskusest.

Tänaval ja avalikes kohtades vaadatakse väga kummaliselt järgi, nooremad sosistavad kohvikus, sõbrad kiidavad et hea valik ning ühe reklaamibüroo inimene meelitas mind koguni "trendsetteri" nimega. Tunnen end meelitatuna, kuid eneseuhkus põleb ikka kõige heledama leegiga kui mitte võtta vaevaks välja uurida kuidas teistele paistad.

PEDA kohvikusse tuli halbade ilmadega iga hommik üks tibukollase kombenisiooniga ca 40-aastane mees, kes tähtsa näoga üksi ühe tassi kohvi jõi ning siis kuskile edasi asjatama läks. Ja meie, noored psühholoogiatudengid, leidsime selle hirmus naljaka olevat - tegime tema istumisstiili ning ringivaatavat pilku järgi. Sain temast inspiratsiooni Tartu Tudengipäevade peokostüümiks - ostsime endale sõpradega kõik (võimalikult tobedates värvides) retro-suusakostüümid ning võtsime need seljas osa pea kõikides tudengipäevade üritustest. Saime ise naerda ning ka linnarahval oli lõbu laialt. Kuid muuhulgas ei jäänud mulle märkamatuks kuivõrd mugav on liikuda ringi kombenisioonis mis on suhteliselt soe, ilmastikukindel, mille määrdumisest ei ole kahju ning mille juures oht midagi peohoos ära kaotada/maha unustada on minimaalne.

Mugavus oli enne moodi, kuid miks ei võiks mugavus tulla moodi oma sotsiaalse staatuse näitamise asemel?

Nii et mündil on teine külg ja loodan, et nooremad mind sama iroonilise pilguga ei vaata kui "härrat tibukollases" ning tudengipäevadel "kummikutega debiilikut" matkima ei hakka! Julguse kasvades võiks aga võtta ette uue sotsiaalse katsetamise projekti - elegantse kombenesiooni väljatöötamise, mille väljas liikudes ülikonna peale tõmbad ning kohale jõudes ära võtad. Kaua sa ikka poripritsmetega ülikonnaga ringi liigud?

* * *

Tartu eksamisessioonil aitas öömajaga välja hea sõber ja kamraad, Erna võitja ja Maxima supermodell Kevo, kellel on kodus chiaua nimega Mexi. Koerakese eest hoolitsetakse väärikalt - tal on isegi oma garderoob, milles üks tuntuimaid esemeid on jopeke kirjaga "Led Hunter", maakeeli "Miinijahtija". Lisaks miinide otsimisele tegeleb ta ka nende panemisega - astusin ühe ta miinikese laiaks, mis pruuni jalamati taustal oli peaaegu nähtamatu. Üldistavaks nimeks võiks olla siis "Miinikoer (Miinikoerteks kutsuti kaitseväes neid mehi kes avaldasid rännakul suurt soovi kolonni eesjulgestuses liikuda eesmärgiga salaja vahepeal suitsu teha).

Aga parim ja aegumatu relv vaenlasega toimetulekuks on teise põne ettekeeramise meetod. Otsustasin Mexiga sõbraks saada ning pragamise asemel hoopis tema liivakasti jõuluvärvidesse ära ehtida! Miine ta enam ei pannud, kuid ülevoolavast tänutundest kippus ta mind öösiti liiga palju musitama nii et ei suutnud end üheks oluliseks eksamiks välja puhata.

"Häid jõule, Mexi!"

Väliseestlasest füsioterapeut Jaap'i seiklused Tartus Maasika klubis

Mõni aeg tagasi ühel laupäevasel õhtul astus ühe ööklubi uksest sisse salapärane hästi riietatud võõras. Ta rääkis meeldiva aktsiendiga eesti keelt, naeratas keskmisest rohkem ning baarileti äärde jõudnuna tellis uhke nimega kokteili. Jaap, kelle vanemad olid Belgia väliseestlased ja kes ise töötab füsioterapeudina, oli sattunud esimest korda Eestisse ning otsustas oma vanavanemate sünnilinnas meeldiva õhtupooliku veeta ning oma eesti keelt praktiseerida. Vabameelse ja pealehakkaja suhtlejana ei olnud tal raske eristuda teistest klubi meestest ning kui klubi uksi sulgema hakati, siis lahkus ta koos nägusa daamiga ja suundus hotelli poole.

Läbi aastate on minuni jõudnud uskumatud lood rollimängudest ning enese esitlemisi kellegi teisena. Ei ole vaja omale võltsprofiile internetis teha ega pilte tuunida, sest reaalne elu pakub palju põnevamaid võimalusi kui ainult pealehakkamist leidub. Mis võiks olla selle tegevuse peamine eesmärk - loomulikult uute naistuttavate leidmine!

Üks guru nõustus hiljuti oma kogemusi sellel teemal jagama, rääkis oma edulugudest ja sellest kuidas oma strateegiat üles ehitada. Tuleb mõelda sihtgrupi vajadustele, luua usutav profiil "unistuste kaaslasest" jäädes reaalsuse piiridesse, õppida ära mõned faktid ja julgelt peale lennata! Jaapi profiil ühendas endas välismaist eksootilisust ning edu hõngu, kuid tema eesti päritolu tekitas turvatunnet - eesti mees kes käitub nagu välismaa džentelmen võib tunduda Eesti ööklubi naiskülastajatele unistuste paketina. Oluline on hoida kindlat joont, näida siirana ning mitte lasta oma profiilil murendada. Ja olla püsiv - isegi Jaap ei olevat suutnud oma esimesele ohvrile muljet avaldada ning tema väliseesti hävituslendurist ja tuulegeneraatori insenerist kamraadid jäid üldse kuivale.

Aga tänapäeva naised ei ole abitud ega passiivsed ja mõned neist asuvad ka ise rünnakule kasutades ära hoopis noormehi. Üks kaua välismaal elanud tuttav tüdruk on õppinud inglise keelt perfektselt rääkima ning pöördub pidutsemiskohas aeg-ajalt mõne ohvri poole mõne abitult naiivse küsimusega mida ainult turist oskaks küsida. Tüdruku välimusele lisandub noormehe silmis kohe eksootilisuse maik ning mõni aktiivsem mõtleb kohe patustamise plusside peale inglannaga - homme on ta ju ära läinud ja mingeid kohutusi/jälge järele ei jää? Hea lugu ka mida sõpradele rääkida. Olles "mitte-eestlasena" sattunud eestlaste seltskonda saab ta aga aimu millise mehega tegelikult tegemist on - näiteks kui noormees uhkustab tüdruku kuuldes sõpradele eesti keeles samal ajal, et läheb välismaa naisega nagistama. Eriti hea on siis pilli lõhkiajamiseks veel rumalat mängita ja küsida: "Why are you laughing, guys? What are you talking about?"

Nii et kui mõnele naisele tundub, et temaga klubis rääkima tulnud inimese profiil tundub kuidagi liiga täiuslik siis võib olla tegemist Jaap'i reinkarnatsiooniga ja loodan, et ta onvalmistanud ette mõned keerulised erialased küsimused füsioteraapia teemadel. Ja soovitus meestele - jää alati džentelmeniks ükskõik kui suur kiusatus ennast üles upitada on...

ETJ2007 "Fantastiline nelik"

Nagu PEDAs oli üks legendaarne teaduskond, on Tartu Ülikoolis üks kaugõppurite hulgas legendaarne eriala nimega "Ettevõtlus ja tehnoloogia juhtimine." Kord kuus neljapäevast reedeni toimuvad koolipäevad ning ülejäänud aeg möödub kodutööde tähe all.

Paar sõpra olid selle enne läbinud ning kiitsid lisaks edumeelsete inimeste seltskonnale ja lahedatele pidudele ka tõsiselt head õppekava. Loengud loenguteks, kuid põhiline väärtus on sellel mis toimub kohvipausidel - ettevõtjad jagavad oma sõjalugusid ning vähem ettevõtlikumad kuulavad kõrvad kikkis kuidas asjad tegelikus elus on. Kodutööd on väga praktilised ning neist olevat nii mõnigi tegus ettevõte välja kasvanud. Grupitunne olevat varem olnud nii võimas, et rahvas saabus Tartusse mitu päeva varem ning sisustab aega mitmesugustes lõbustusasutustes. Kogu pakett pidi olema nii ahvatlev, et leidub inimesi, kes keelduvad ülikooli lõpetamast. Üks selline seltskond külastas Oeconomicumi - loengutesse nad ei jõudnud kuid ooteruumis tegid küll aega parajaks.

Olin esimesel poolaastal akadeemilisel ning nägin seepärast alles nüüd esimest korda "fantastilist nelikut" - nelja 2007. aastal sisse astunud magistranti (ETJ2007). Nad saabusid meie tagasihoidlikule saunapeole, organiseerisid kõik teise ja esimese aasta õppurid ringi istuma ning korraldasid uue rebaste tutvumisõhtu (rebaste peo korraldasime eelmisel nädalal), justkui väejuhid vastvärvatud armee isikkoosseisu üle vaatamas.

Üks neliku liige (kes oli kuldajal Tsink-Plekk-Pange baaridaamiga semminud) ütles prohvetlikud sõnad: "Mehed, õhtu, millal te siin olles pidu ei pane, on õppemaksu raiskamine! Kontaktid on kõige väärtuslikum asi, mis te siit saate!"

Meie grupp (ETJ 2009) on rahulikum, kuna eelmisel aastal olid nädalavahetused eraldi ning vanemate kultuur ei jõudnud meid "nakatada." Kohvikutädilt kuulsin, et seesama vanem lend ostis tal omal ajal iga päev kogu õlle- ja siidrivaru ära ning küsis, kas meil on oma joogid kaasas, et me kordagi alkoholi ei ostnud?

Nooremate aktiivgrupp võttis eeskujudest täiega tuld - neliku liider oskas paari lausega neid sütitada. Detsembrisessiooniks pandi paika jõulupeo aeg, valiti välja jõuluvana, Sneguurotškad (neist üks tüdruk ning teine 2 m pikk noormees, kes seda ise veel ei tea), pandi kinni saun väljaspool Tartut, telliti ühe-otsa buss põgenemist vältimiseks, mõeldi välja ports joogimänge ning kuna järgmisel päev on eksam, siis lepiti osakonnas kokku, et õppejõud tuleb hommikul peoruumidesse "lahinguväljale" eksamit vastu võtma. Ja talvel tuleb kursapulm!

Võiks olla lõputu kodutee...

See Koit Toome hitt on saanud endale uue tähenduse. Sulgeda tööl läptop, kõndida koju ning läptop sealsamas uuesti õppimise eesmärgil avada. Ning kodutee ongi tegelikult puhkehetk, sest samal ajal puhatakse välja teiseks tööpäevaks mis kodus ees ootab. Olen viimased 4 aastat töötanud ja selle kõrvalt (mõnedel aegadel isegi kahes) ülikoolis käinud.

Pinge on kogu aeg üleval ning oled sellega nii ära harjunud, et tundub, et mitte keegi või mitte midagi ei suuda tekitada mingit võimsamat emotsiooni. Kui mingi pomm ligidal lõhkeks ning näiteks käest ilma oled, siis tekiks pigem imestav kui ehmatav emotsioon: "Näe, jäin ilma." Isegi vist kõrvu ei paneks kinni. Tõsine emotsioonitu lihatükk, keda mitte miski rivist välja ei löö; vähemalt mitte piisavalt tugevalt.

Mitmete asjade korraga tegemine, eriti kui tegevused veel omakorda allapoole hargnevad, on väga arendav, kuid mõnikord kurnav. Pähe tekib lüliti, mida ühe teema pealt teisele suunad.

Mida toob tulevik? Lapsed on toredad, kuid kui nende jaoks aega ei ole, on neid siis mõtet üldse teha?

Karusselli alguses fantaseerisin naiivselt: "Mõtle kui äge, kui kunagi peale tööd lähed koju ja teed mida tahad. Ei pea midagi kirjutama, organiseerima, teise töökoha asju ajama..." Sõber vastas, et kui see "kunagi" lõpus käes on, siis hakkad peale tööd koristama, autot ja maja remontima, süüa tegema, laste kodutöösid parandama jne. Ja oled õhtul ikka sama väsinud või enamgi.

Nii et pääsu ei ole, ja kui tahad Eestis hakkama saada, siis ei tohi maha jääda!

* * *

Sain onupojaga loa püüda Endla Looduskaitsealal, täpsemalt Sinijärvel. 2 haugi - üks punase kummilutiga ning teine neoonrohelise vobleriga

Süsteemi poolt

Kuidas muuta võimsat ja pikaajalist hierarhilist süsteemi üllaste eesmärkide nimel? Maailm, kus initsiatiivi kardetakse võtta ning oluliseim eesmärk on vastutust enda õlgadelt ära veeretada? Kui vastutus tähendab automaatselt ülejäänute kõrgendatud tähelepanu ja kriitikat ning lihtsam on süüdistada kogu muud maailmat kui ise kätte võtta ja midagi paremini ära teha?

Kui piisavalt palju ja järjekindlalt midagi teha ja kõigisse ning kõike heatahtlikult suhtuda, siis hakkab ka kritiseerijatel mingi hetk tekkima midagi sümpaatialaadset ja võibolla hakkavad isegi abi andma. Hinnaks on see, et nad peavad tundma end Sinu päästjatena ja pead tunnistama nende kõikvõimsust - teed kõike valesti ning nemad aitavad. Aga see ongi vist juhtimise kunst, või nagu ütleb üks tark raamat "Elevandi heitmine."

Teine variant on käega lüüa ning keskenduda järelkasvule - värskele verele, kes on veel rikkumata ning kelle abil saab pikemas perspektiivis positiivset muutust tekitada.

Vana hea Veinikelder koos veinihuumoriga. Ise olin seal aastake tööl täpselt 10 aastat tagasi - tegemist oli mu esimese töökohaga. Viimasel tööpäeval peitsin sinna ühe paberi, nii-öelda oma Veinikeldri logiraamatu, kuhu aeg-ajal sissekandeid teen ja oma kohale tagasi panen. Õnneks ei ole koristaja seda veel üles leidnud.

* * *

Suvelõpu uudised jõgedelt: Vigalast 1 haug (pöörlevaga), Ahjalt 3 haugi ja 1 ahven (ahvenavärvides võnkuvaga); Valgejõelt 1 pisike tagasilastud forell (pöörlev).

Vussis presentatsioon / Aasta räigem loodusfoto vol 2

Film "The Secret" väidab, et inimene tõmbab ligidale seda, millele ta kõige tihedamini mõtleb. Kui mõelda enamuse ajast vigadele, siis teedki vigu ning kui mõelda pidevalt headele asjadele, siis need hakkavadki Sinuga juhtuma.

Ei saa ära rääkimata jätta lugu ühest kõige enam nässuläinud esitlusest, mida ma kunagi näinud olen. Oleksin pidanud sellest palju varem kirjutama, kuid kartsin, et keegi tunneb end ära ning solvub. Lugu ise on tõestisündinud ning kõik need apsud on ühe kindla inimesega tõesti juhtunud. Kirjutan selle "kuidas teha vussis presentatsiooni" vormis. Dialoogina oleks ta loomulikult veel ägedam, kuid punktidena tuleb mõte paremini välja.

1. Hiline 5 minutit ning kiru kuulmishäirega parklavalvurit kes ei taibanud tõkkepuud piisavalt kiiresti üles tõsta.
2. Anna teada, et hakkad rääkima teemal, milles ise pädev ei ole, kuna inimene kes tegelikult pidi rääkima pidi ootamatult teisi ametikohustusi täitma.
3. Lisa, et ei ole jõudnud esitluseks ette valmistada, kuna pakkumine tuli viimasel hetkel.
4. Õnneks otsisid ja leidsid arvuti kõvakettalt materjale, mis antud teemaga enam-vähem kokku võiksid sobida.
5. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
6. Hakka projektorit tööle panema; leia, et ei oska seda teha. Pusi sellega umbes 5 minutit ning palu siis kellelgi klassist appi tulla
7. Kui projektor on tööle saadud, sisesta mälupulk, avasta, et oled vale pulga kaasa võtnud ning teata, sellest klassile. Süüdista kolleegi, kes kogemata tema laualt õige pulga koju kaasa võis võtta.
8. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
9. Ütle, et ei tea mis klassi huvitab ning palu neil mõni temaatiline küsimus küsida.
10. Kui keegi küsib midagi, siis mõtle kaua ning põhjenda miks see küsimus rumal on, teemaga ei haaku ja miks sa sellele vastata ei saa.
10. Vaata kurja pilguga ringi ning kui 2 minuti jooksul enam küsimusi ei tule, siis vaata arvutisse avasta, et mälupulgal ikka on mingi esitlusmaterjal, mis ka veidi teemaga haakuks.
11. Faili avades avasta, et kasutad sellist esitlustarkvara, mis arvutiga ei ühildu.
12. Tõmba käega üle näo, vaata seinakella ja ohka kuuldavalt.
13. Liigu tahvli juurde, võta marker ning küsi, kas keegi klassis oskab äkki sel teemal muljeid vahetada.
14. Kui keegi mingi märkuse teeb, kirjuta see tahvlile ja nooguta kaasa.
15. Lõpeta 10 minutit varem, tuues vabanduseks selle, et riigitöötajad saavad vähem palka, ta ei pidanuks täna üldse siia tulema ning peab oma perekonna juurde minema.

* * *

Aasta räigeim loodusfoto oleks saanud endale teise nominendi. Otsustasime onupojaga tungida Põltsamaa jõe ülemjooksu kõige asustama alale üldse. Sõitsime tee lõppu ning liikusime kaarti ja kompassi kasutades jõekaldani, kus jagasime territooriumi: mina läksin ülesvoolu ja Ermo allavoolu. Kuna ilm tundus ilus olevat ning päike oli kõrgel, siis otsustasime vihmakeebid sinnasamasse jätta ja liikusime eri suundades. Avastasin aga õige pea end jõkke suubuva laia kraavi kaldalt ning pidin selle ületamiseks riided pea kohale võtma ning rinnuli vees vastuvoolu sumama.

(Kvaliteet)aeg möödus ning liikusin üha kaugemale ja kaugemale mööda kallast, kui Kätu Tallinnast helistas ning teatas, et neil on torm. Pidasin seda naiselikult armsaks pabistamiseks kuni sain sama kõne ka onupojalt, kes soovitas kiiremas korras vihmakeepideni jooksma hakata. Telefonikõne ajal tundsin kogu oma kehaga kuidas justkui tume kardin oleks taevast üle tõmmanud ning samal ajal tuul puhuma ning vihma tibutama hakkas. Mõne sekundiga oli muretu suveilm muutunud õudusfilmilikuks...

Hakkasin tagasi sörkima ning mida rohkem vihma kallama hakkas, seda kiiremini jooksin. Kui jõudsin laagripaigani avastasin õudusega, et ületamatu kraav on endiselt samas kohas - õnneks oli onupoeg meie keebid võtnud ja mulle vastu jalutanud. Panin riided kilekotti ning viskasin nad üle kraavi kus Ermo need endale keebi alla pani. Ujusin aadamakostüümis üle jõe ning kuna riideid selga panna ei olnud paduvihmas võimalik, alustasime kohe lidumist auto poole. Loodan, et mõni fotograaf kusagil põõsas positsioonil ei olnud.

Retke tulemus oli 2 haugi ning 1 jõeforell. Eelmisel päeval sain Rumbast 1 viidika ja 1 tippviidika ning Hiielt 1 haugi landiga.

Välk oli kasepuu üsna sileda pinnaga pirdudeks purustanud

Foto kvaliteet ei ole hea, kuid eemal paistab puu, millest väljalöödud killud on esiplaanil - nii võimas oli pikselöök.

Prantsusmaa tippsportlane

Vabatahtliku töönädala ajaks NY's kolin oma leivakoti peale ehk üsnagi luksuslikust hotellist liikusime ühte kõige rotimasse kohta kus ma kunagi elus viibinud olen - 4 ruutmeetri suuruses toas on ainukeseks mööbliesemeks narivoodi ning ühises "köögis" on ainult kraan munaveega ning mittetöötav ahi. Kui üks Suurbritannia kodanik oma frustratsiooni sel teemal jagas siis hosteli hinna üle mõeldes jõudsime koos järeldusele: "We deserve it!" Teine hea külg on veel - kiusatus päev läbi hotellis passida on olematu.

Suletud silmadega Fortuuna tõmbas oma inimressursside haldamise andmebaasist kaks täiesti erinevat ankeeti ning sattusingi ühte tuppa koos prantslase Anthony'ga. Selle härra soontes voolab ka Kongo verd ning ta on ülihea 400 meetri jooksja. Koguni nii hea, et eelmisel aastal olevat ta kogu Prantsusmaal 18. koht olnud ning mõned aastad tagasi ka 1. Igaljuhul on ta sportlasekarjääri asemel otsustanud juuraõpingute kasuks, milles tal hetkel on pooleli magistrikraadi omandamine.

Anthony tuli USAe kuuks ajaks üksi ringi rändama, et inglise keelt paremini rääkima õppida. Paar aastat tagasi oli tal üsnagi huvitav kogemus Inglismaal töötamisega - kui tööintervjuul öeldi, et neil on teistsugused kliendid ja küsiti: "Are you gay," siis vastas Anthony: "Of coure I'm gay (sai aru, et peab töötama gängsterite paaris ning talt küsiti kas on rõõmus inimene)!" Kui ta Manchesteris oma kohvrid lahti pakkis ja esimest päeva tööle läks, oli üllatus missugune. Talle tehti ka pakkumine hakata laval tantsima, kuid Anthony keeldus. "Arenguvestluse" käigus sai baari juhtkond tema tegelikust suunitlusest teada ning kahe nädala pärast pidi ta lahkuma. Keeli peab oskama, või mis veel tähtsam, osata aru saada millal sa asjadest aru ei saa.

Leidsime kiiresti ühise keele ning otsustasime sõprust linnatuuriga tähistada. Anthony pealekäimisel astusime lõpuks sisse klubisse nimega "BB King." Juba uksel osutas turvamees mu triibulisele triiksärgile, viigipükstele ning ütles: "I don't like these colours." Vaatasin ringi ning üritasin pidu nautida, kuni Anthony ütles välja selle mida juba ise olin tähele panemas: "Margus, you are the only white man here!" Õnneks ei olnud kohalolijad (veel) Eesti Toiduainetööstuse Liidu reklaami näinud ning vast seepärast ei pannud keegi mulle kätt ette kui NBA korvpallurite vahel ringi liikusin. Muusika oli muide tõesti hea.

Käisime ka Vabadussammast vaatamas, tasuta praamiga sõitmas ning käisime Staten saarel kohaliku eluga tutvumas (ehk minu endise raamatumüügi tööpõlluga). Ühel yardsale'l põrkasime kokku Ghaana päritolu härraga kes kangesti minu töö vastu huvi hakkas tundma. Ta väitis, et on väljaõppinud keskkoolitasemel matemaatikaõpetaja ning soovib väga meiega koostööd teha. Huvi muutus juba nii kahtlaseks, et palusin tal aidata endal ühte ülikoolitasemel ülesannet lahendada. Panin kirja kaks ülilihtsat tuletise ja integraali võtmise ülesannet ning nägin, et ta ei saanud üldse aru millest jutt käis. Anthony, kes korra ära oli käinud, küsis siiralt: "Why are you doing these dumb exercises - these are middle-scool level!" Kui see härra tõesti oli keskkooli matemaatikaõpetaja, siis on olukord sellel mandril küll väga kurb...

* * *

Vabadussamba kohal oli huvitav taevas, nagu oleks Vanajumal ise teda õnnistamas käinud. Võimas kuju, meil võiks midagi samasugust näiteks Aegnale teha. Kas siis hiigelsuur Kalevipoeg, Vana-Tallinn, Lembitu või mõni kaasaaegsem: näiteks Saviets ja näkineiusabaga Katrin Siska soomlastele kutsuvalt viipamas.

* * *

See prügikast oli keset tühermaad, aga praht oli pandud täpselt kasti kõrvale. Või tühjendab prügimees prügi lihtsalt prüginõu kummuli pöörates?

New Yorgi muuseumid tekitavad kadedust ning soovunelmaid kuidas meil asjad olla võiks. Eesti muuseumiametnikelt ootaks Muistse Eesti Vabadusvõitluse ning Vabadussõja stseenide elustamist!

Imperaatori soomusrüü. "Stojatšie," kihistasid vene tüdrukud.

Õpetamise õppetunnid USAt

Meil on ameeriklastelt palju õppida. Kes ütleb, et ei ole, see võib pea tagasi teki alla pista. Mõni koolitus on nii hea et tekitab rinda pinge ja kõhtu liblikad - nii palju on teha kui tagasi jõuad. Päevad on tõesti väga pikad ja tihedalt täis pikitud.

Ning iga eksootilise koolituse kõige tähtsam aspekt - õppida lisaks sellele mida õpetatakse ka sellest kuidas õpetatakse. Unikaalse osa väljanoppimine mida saab pea igalpool mujal teiste inimeste harimisel kasutada. Põhiline dilemma on ikka selles osas, kas kasutada suhtlemisel päheõpitud "müügiteksti" mida saab võrrelda ja parandada või lihtsalt põhipunktide järgi rääkida?

Kolm asja mida kahelt USAs toimuval ülemaailmselt värbajate konverentsilt õpetamise kohta õppisin:

1. Kui konverentsil on koos palju inimesi ning ei ole täpselt teada mis igale osalejale huvi pakuks siis kasutatakse lahtist päevaplaani. St seinale kinnitatakse tabelina tühi päevaplaan, mille peale asetatakse ajutiselt värviliste paberite peal iga sessiooni sisu. See näitab, et päevaplaan on lahtine ning seda muudetakse vastavalt sellele nagu koolitatavate vajadus on. Osa teemasid saab ka hääletada - selleks on teine tabel teemadega kuhu inimesed saavad taha oma nime "häälena" kleepida.

2. IGA päeva õhtul palutakse täita elektrooniline tagasiside (Surveymonkey.com) ning sealt saadud kvalitatiivsete vastuste põhjal (a'la mis meeldis, mis mitte) tehakse tabel. Esimestesse lahtritesse kirjutatakse mis moderaatorid tagasisidest järeldasid ning teistesse mida selle osas ette võtavad. Asju saab paremini teha kohe, mitte enne järgmist koolitust ning seda demonstreeritakse ka koolitatavatele.

3. Igal õhtul tehakse reflection group, kus inimesed peegeldavad tagasi mis nende meelest olid päeva parimad takeaway'd ning selle põhjal täiendatakse iga päev post-conference action plan'i - st konkreetsed sammud mida koolitatavad koju jõudes oma organisatsioonis teevad. Nagu igal plaanil on seal ka oma vaheastmed ja tähtajad (millest koopia läheb org'i juhile?) - suurepärane vahend millega mõõta kas koolitusest töötajatele mingit tehnilist kasu ka oli. Motivatsioonilise asjade mõõtmisega on muidugi keerulisem.

Aga see ei ole veel kõik - 2'e väga aktiivsele koolitusnädalale (üks NY ja teine Baltimores) järgneb nädal vabatahtliku tööd katusorganisatsiooni staabis - üks asi on kuidas inimesed õpetavad teine on see kuidas ise teevad!

Kui ütlesin õhtusöögilauas, et minu USA lemmiklinn on Baltimore ning see tundub olevat parem kui NY, siis vaadati mind nagu tõsiselt põrunud inimest. "Baltimore has a bad reputation," teadsid newyorklased. Endale meeldis väga jõeäärne promenaad - vaade hotelli 6. korruselt.

"Dick's last resort" baari maskott. Näeb veidi Waterloo lahingu järgse Napoleoni moodi välja. "No free photos," kiljus üks noor naine.

Kaklus Shaggiga pizzabaaris / Loomariik

Tänu kaitseinglile jäi mul üks õnnetu NY hing päästmata.

8. avenüül on üks suurepärane pizzakoht, kus ports mehhiklasi hispaaniakeelse tümpsu saatel rahvamassidele pizzasid serveerib. Menüüs on ainult üht tüüpi pizza hinnaga 1 USD/lõik või 2 lõiku koos limonaadiga 2.75 USD. Suurepärane ärimudel - milleks maksta suurema valiku eest kui lõpuks niikuinii ainult üht asja tellid. The Pizza Brothers tüübid ei hooli isegi nende kohvikus prügikoti otsas magavast härrasmehest - aeg on pizzad, pizzad on kliendid ja kliendid on raha! Majal tegelt seinu ei olegi ning toolideta kõrged lauad asetsevad otse tänaval.

Sõin sellises tagasihoidlikus kohas täna õhtust; minuga samas lauas istus üks vanamees oma teismelise lapselapsega. Kõrvaltänavalt liikus aga meie poole vormist väljas Shaquille O'Neali moodi mees kes meie laua ees enesekindlalt seisma jäi ja peopesa välja sirutas. Kuna keegi kolmest talle patsu ei löönud, siis küpses tema ajus plaan B - võttis enesekindlalt minu laual asetseva raamatu enda kätte ning hakkas seda uurima. Reflektiivselt haarasin vaba käega (teises oli pizzalõik) raamatu teisest otsast kinni ning algas vägikaikavedu valge ja musta mehe vahel. Õnneks oli vanamees (WWII veteran?) minu poolt, võttis oma rullis ajalehe ning virutas vastupanust üllatunud Shaggile üle laua sellega vastu pead. Nätaki! Suur poiss puristas ja raputas pead ning taandus - nagu šaakal hakkas ta meie ümber meid altkulmu põrnitsedes ringe tegema, jäädes siiski aupaklikku kaugusesse.

Ütlesin vanamehele "Thank you" ja jätkasin rahumeeli söömist - situatsioon oli nii tobenaljaks, et ei osanud midagi edasi teha. "Boy, you're on your own now," ütles vanamees kui oli oma toidu ära söönud, vaatas mulle sõbralikult otsa, naeratas, ja liikus koos lapselapsega kohvikust välja. Ta oli jubedalt minu esimese raamatumüügiaasta landlordi Howardi moodi - jube kahju et neid sel aastal kätte ei saanud; loodan, et neil kõik korras... Shaq põrnitses mind tükk aega eemalt altkulmu, liigutas ninasõõrmeid ning kadus siis linnadžunglisse.

Raamat ise oli Wendy Kopp "One day all children..." Arvan, et sellel mustal printsil oleks sealt nii mõndagi õpetlikku lugeda olnud ja äkki oleks ta tänu sellele koguni enda sotsiaalse ettevõtte loonud?

* * *

Mõned hetked New Yorgi muuseumitest:

Soovide puu, kuhu inimesed said oma soove kirjutada ning teistele lugemiseks üles riputada.

Armutu võitlus toidu pärast - seekord siis pisike valge kajakas suure musta kotka seljas hääletamas ja saaki varastamas (viimane on liiga aeglane kajaka kinnipüüdmiseks)

Üks kõige emotsionaalsemaid vahakuju/topise/pildi kombinatsioone Natural History muuseumist, kahju et seda kaugemalt pildistada ei saanud. Stseen üle võetud justkui mõnest õudusfilmist. Samal ajal kui neandertali härra janu kustutab, ilmub tema selja taha kari kiskjaid. Mehele tundub, et midagi on valesti ja ta hakkab aeglaselt pead keerama...

Aadam ja Eeva raisakotkaga saagi pärast kaklemas. Külastajate laste hulgas tõenäolisemalt kõige enam elevust tekitanud eksponaat. "Mom, mom! Are they stuffed too?"

Ebaõnnestunud icebreaking

Lennujaamades on üksi reisides selline zen-tühisuse tunne. Keegi ei tunne sind, ei hooli sinust ja vastupidi - oled nagu mingi puu, prügikast või suitsukoni. Oled vaba, sõltumatu, üksik ja ajus hakkavad tekkima järjest naljakamad mõtted.

Asun tööle ühe asutuse ridadesse, kes viib parimatest parimad noored inimesed Eesti hariduskeskkonda parandama, noorte inimeste saatust muutma ning ennast arendama. Mäletan ise väga selgelt neid õpetajaid, kes ennast noorena koolis toetasid ja inspireerisid. Mõistev suhtumine ja õigel ajal õigete asjade ütlemine mõjus arenevale inimesele ülimalt motiveerivalt. Tahaks olla ise selline inspireerija või sellise suhtumisega inimeste aitaja/tekitaja; olla just selline inimene keda ise oleks tahtnud noorena kohata. Tuleb tunnistada, et ka halva sõnaga/käitumisega motiveeriti ka teinekord - kuid see on hoopis teine, halvem, tunne ning vimm jääb ikka südant kiusama. Haridus on tähtis just vanematele ning nemad saavad kõige rohkem haiget kui võsukesel selles hästi ei lähe - seega on kaigaste kodaratesse loopimisel selles valdkonnas suur mõju kogu perekonnale. Halvalt käituvaid ja elus kibestunud inimesi ei tohiks lastega või noortega üldse kokku lasta vaid nad peaks saatma kuskile silma alt ära, kuskile üksikule saarele või kollasesse ajakirjandusse tööle. Õpetama peavad ainult parimat ja heatahtlikumad inimesed - vähemalt minu (loodetavasti kunagi tulevatele) lastele.

Igaljuhul saadeti mind esimese ülesandena USAe seminarile, kus on koos kõik selle ala maailma värbajad. Jäämurdmise eesmärgil paluti igaühel võtta kaasa "personal artifact," mis osalejat kõige paremini iseloomustaks. Mõtlesin veidi teistest erineda ning korraldajad põgusalt proovile panna. Mulle assotseerus jäämurdmisega kohe alkohol, nii et otsustasin kolmanda osalejana demonstreerida pudeli "Vana Tallinnat." Asi tundus kahtlane, kui eelmised osalejad demonstreerisid oma klassi õpilaste fotot, lapse joonistatud pilti, karvast mänguasja... ja siis tuli mingi idaeurooplane kange alkoholi pudeliga! Õnneks jõudis mulle kohale, et olin asjaga üsna mööda pannud ning lisasin kiiresti : "...and this bottle of liqueur symbolizes our biggest enemy!" Õhtul sain teada, et korraldajatel on mingi salajane võistlus ning tänu sellele pudelikingitusele sai meie grupp (Purple) punkti. Korraldaja lisas veel: "We thank Margus for real icebreaking."

Rahusadam

Hiie talus lõpetasime perekonnaga eile ühe väga olulise ehitustöö - välikäimla nimega "Rahusadam."

(Kaunistus)armastus pani tööd pikemalt tegema - ehitis vajab veel põllukive teistesse külgedesse ja ka veidi sisedekoreerimist. Nagu Rooma linn ei saa ka üks hea välikäimla kunagi valmis!

* * *

Ei ole midagi põnevamat kui maadeavastaja kombel metsaojade kallastel ringi liikuda. Uurisin ükspäev Harjumaa kaarti, nägin ühte huvitavat inimasustuseta jõeäärset ala ning otsustasin sõbra Silveriga seda järgi kontrollida. Nagu metsiku jõe puhul ikka olid kaldad üle pea nõgeseid ja põõsastikku täis kasvanud ning jõgi väga tihedalt puid täis langenud. Pidin proovima tõsiseid täpsusviskeid ning kummilanti tagasi kerides lootma, et ta teekond mõne palgiga ei ristuks. 5 kummilanti jätsin põhja, kuid kuna nende hind on 5 EEK/tk, siis ostsin Ülemistest kohe uued asemele. Elamus missugune - metsast välja liikudes ja autot otsides võtsin igaks juhuks kaardi kõrvale teise kätte ka kompassi.

Oli tore algus päevale - hommikul kella 5-t kuni päeval kella 10-i 8 kala: 4 ahvenat (suurim 22 cm) ja 4 peaaegu mõõdus haugi, lisaks veel mõned äraminekud. Ahvenatest sai toreda uhhaa ja haugidega kohtume mõne aasta pärast. Salajõest tuli ahvenavärvi vobleriga ka üks jõeforell.

Vohh!

Hunt-Kriimsilm OÜ/Arvo A.

Tegin hiljuti ühe müügikoolituse ning vaatasin nalja pärast üle oma tagasihoidliku ettevõtlusteemalise portfoolio. Niipalju kui huvi on olnud ja kooli-töö kõrvalt aega/jõudu üle on jäänud, on aastate jooksul on sinna mahtunud üsna palju suhteliselt erinevaid projekte: müümine, müügijuhtimine ja -koolitus, tootmise projektijuhtimine, meediakajastuse organiseerimine, kodulehekülje teostuse vahendamine, ürituste korraldamine ning nooremana ka õhtujuhtimine. Hunt-Kriimsilm OÜ.

Ühest küljest on multifunktsionaalsus nagu šveitsi ohvitseri nuga, kus iga olukorra jaoks on mingi sobiv instrument olemas. Teisest küljest võib see olla kahjulik investeering spetsialistile, kes päev läbi ühte asja tegema peab - samas kokkupandud terad ei sega ka. Selline nuga kasulik kiiresti muutuvas keskkonnas kus ettetulevate probleemide vorm on sageli prognoosimatu. On vaja pliiatsit teritada, küüned ära lõigata ning seejärel pudel veini lahti teha - kõik tehtud ühe riistaga!

Uues töökohas on aeg vaadata taas üle raamatumüügi tõed. Suurelt mõtlev organisatsioon ei levita oma sõnumit ainult ise vaid leiab võimaluse selle nakkushaiguse taoliseks muutmiseks; see levib nagu katk, Must Surm, klatš või võrkturustus. Hea värbaja ei ole mitte see kes palju inimesi värbab vaid see kes lisaks koolitab/motiveerib teisi inimesi uusi liikmeid värbama. Ja kes omakorda uusi liikmeid värbavad ning omakorda värvatuid uusi liikmeid värbama panevad jne.

* * *

Mul on hea meel, et võin (enne seda postitust) nimetada enda sõbraks Arvot - väga põnevat ja hea huumorisoonega endist TPÜ haldusjuhti, kes maailma ringi rändab ning head teeb. Viimased seiklused on tal Indiast, Kolumbiast ja Hispaaniast. Kui teda esimest korda nägin siis karjus ta mulle ja ühele teisele poisile üle PEDA keeltemaja fuajee "Hahaa, näe p*ded (tegime tol ajal kursavendadega poiste tantsu-kultusbändi Spice Boys)!" Sõber solvus kuid mina tundsin, et selle mehega saab veel kõvasti nalja; võinuks koguni öelda, et "armastus esimesest silmapilgust." Ei ole paremat komplimenti kui avalik pisike kade norimine - sest tüdrukute tähelepanu ja kuulsus oli tol ajal kõige tähtsam asi ning olen kindel, et Arvo koos teiste haldusjuhtidega pidi peale seda veel tihedamini aeroobikas ja kõhutantsus käima hakkama.

Arvo on usin väljamaa kombeid proovima ning populariseerima. Nagu Kalevipoeg, kes välismaal käis ja tarkuse Eestisse ära tõi. Üle ega ümber ei saa Arvo sarnasusest ühe filmistaariga.

Arvo on enda maakohta Viljandimaal teinud oma hiiglasliku paisjärve, mis pole isegi Regio kaartidele jõudnud. Tundus üsna palju kala täis olevat - 12 keskmist roosärge tuli ikka väga lühikese ajaga. Kõige suurem pääses, nagu ikka, kalda juures plehku.

* * *

Mikker

Ideaalne pilt kasutamaks mõnes personaliotsingufirma reklaamis: "Oled kindel, et oled palganud õige töötaja?"

Vihma alt räästa alla

Käisin eelmine nädal ühel tööintervjuul. Panin korrektsed riided selga ja hakkasin Kalamajast astuma, kui pargist läbi kõndides järsku paduvihma kallama hakkas. Jooksin puu alla ja mõtlesin oodata kuni vihm üle jääb. Aga oh häda, vihmakallamine hoopis intensiivistus ning lõpuks hakkas puualune veenivoo sellest tõusma. Kui jalad juba täidsa vee sees olid, siis otsustasin lähima räästaaluseni joosta - selleks aja jooksul sain aga juba täiesti läbimärjaks ning olin üsna õnnelik kui kontorisse jõudsin.

Vahepeal kogusin paar tarkusetera:

Jurist saab töötada kas riigi poolt või riigi vastu
Igas mendis on peidus rullnokk
Tühi kott ei hüüa tulles (st alati tuleb kõht enne väljaminekut täis süüa!)
Naine kes ei karju öösel, karjub päeval (M. Jääger)

* * *

Sisu arvestades peaks lisama uue korduma kippuva küsimuse - kala oled saanud? Ja kui elu läheb liiga stabiilseks, siis peaks kõik teised küsimused ära kustutama ning kalablogi pidama hakkama... Vigalas demonstreerisin lõpupeo külaliste silme all 4 särje, 1 haugi ning 1 turva (l = 30 cm) väljatõmbamist. Viimane läks grilli. Ei saa aru, miks kalal üldse soomuseid maha on vaja võtta - nad käituvad nagu eraldi fooliumina. Üks kilone haug leidis tänu Mardi püütud kiisale tee kotti ka ühel teisel Vigala-retkel.

Ühe hea tunde kirjeldus

Maailm on taas rikkam ühe perekonna võrra, kus kõigil on TTÜ diplom. Jube ebatavaliselt rõõmus tunne on, mida lihtsalt peab pikemalt kirjeldama. Huvitav, kas inimesed tunnevad õnnelikkust samamoodi või on see iga isendi puhul kategooriliselt erinev?

Hakka või uskuma, et inimesele on määratud mingi kindel hulk rõõmu teatud ajale ning kui seda ära ei kasutata ja alla surutakse, siis koguneb ta kuskile hingesoppi. Ning kõik need aja jooksul saamata jäänud rõõmud koonduvad õigel ajal ning avalduvad ühel ajahetkel vägeva narkolaksu taolise emotsiooni näol (ei ole ise otseselt kogenud, kuid äkki midagi sinnakanti on).

Jätta vahele nii palju lahedaid üritusi ning selle asemel õppida ebameeldivaid ja raskeid õppeaineid, millest enamik tundub esmapilgul kasutud. Mõnikord ärkasin hommikul üles, uurisin järjekordset kodust mataülesannet, ei taibanud sellest mõhkugi ja läksin õhtul sama targana magama. Lõpuks leidsin ikka jõudu asja endale selgeks teha, kuid sellele eelnes mitmeid tõsisemaid meeleheitehetki. Ainuke lohutus on see, et teised tipikad tundsid samasuguseid ülivõimsaid frustratsioonihooge; need kes seda vältida otsustasid teevad vist siiamaani 1. õppeaasta "kirstunaelu:" mat.analüüs II'e, lineaaralgebrat ja füüsika II'e.

Vinti üle keerates võib öelda, et on ahelatest vabastatud vangi tunne. Vang, kes mõned aastad tagasi otsustas hakata oma suuri ahelad kivitükiga puruks lööma. Lootusetuna tundunud üritus , kuid alati võib endale petlikult ette kujutada, et iga hoobiga jõuab vabadus lähemale ja ahel nõrgeneb. Väga vähe, aga nõrgeneb. Mõni päev kaob vangil lootus ja ta taob ahelaid vähem ja õrnemalt, mõni päev leiab jõudu ja kolgib tugevalt, vihaga. Lõpuks hakkabki see murenema...

Pole aastaid sellist ülevoolavat rõõmu tundnud ning kartsin südames, et enam elu sees ei pruugi tunda ka. Midagi sellist tundsin peale USA raamatumüügi viimast päeva ning Erna viimasel kilomeetril. Arvasin juba tõsiselt, et see on ainult väga noorte naiivsete inimeste privileeg ning vanemaks saades võid selliste võimsate õnnehetkedega heaga hüvasti jätta. Oled selline tööpäeva lõppu ootav inimeseloom, mitta päeva algust rõõmuga tervitav päikeselaps.

Mõni asi on nii mõnus, et paneb värisema. Inspireeriv sündmus, hea laul, vihma alt sooja kaminaga tuppa jõudmine või lihtsalt jahe tuuleiil kuumal suvel. Nagu hiired oleksid mööda selgroogu üles-alla jooksnud. Mul on nad täna õhtul vist juba poole maratoniga ühele poole saanud, palun neil veidi jõudu ülejäänud aastaks ja jõuludeks ka säästa.

Lõppude lõpuks ei saa ümber skeptikutest. Nende vaevumärgatavalt noriv hääletoon ja rääkimise ajal taha nõksutav pealiigutus (nii vist paistab kõneleja partner väikesena). Väga palju korduma kippuvaid küsimusi, millele vastust ei oodatagi. Mõnikord esitatuna korduvalt isegi samade inimeste poolt: "Miks sul kaht kõrgharidust vaja on?" "Mida sa teed kahe haridusega?" "Ja mis sa siis edasi teed?" Inimene ei teeks selliseid asju kui tal plaani ei oleks.

Kokkuvõttes oleme ju kõik lihatükid, kuid hea on mõnikord kujutada ette et oled midagi enamat, erilist. Natuke illusioone võib ellu puistata, sest siis tuntakse end väärtuslikumana ning usutakse, et inimese maine tegevus midagi tõeliselt ka ära määrata võiks.

Teinekord katsun ka vähem kohvi juua ning positiivseid sündmusi rohkem aasta peale laiali ajastada mitte paarile suvepäevale.

http://www.youtube.com/watch?v=D5d0JbnYx6A

Oluline lisapeatükk Macciavelli raamatusse

Sooviks lisada Niccolo Macciavelli raamatule väikese lisapeatüki: "makjavellismi praktiseerimine igapäevases elus rohujuure tasandil." Inspireerituna mõnede tuttavate juhtumistest väljamõeldud ettevõtetes panen kirja paar praktilist nõuannet, millega tulevased makjavellistid saavad enda hambaid teritada ja teis(t)e inimes(t)e närve nüristada. Olgu veel öeldud, et eraldi hoidev inimene on Valitsejale kõige parem saak ning tuleb olla ettevaatlik et liiga kõva pähklit (osavamate valitsejaomadustega) või valel positsioonil inimest (N: ülemust) ei ürita allutada.

0. Tee kõigepealt kodutöö ära! Ole väga sõbralik ja mesimagusa jutuga, tunne huvi ohvri perekonna, hariduse, varasema töö ning hobide vastu. Levita õrnalt usadusõhkkonda, et saada kätte võimalikult palju infot - üldjuhul on inimesed meelitatud kui nende vastu huvi tuntakse. Kui saad ohvri klatšima tema omaenese sõpru või ülemusi, on tulevane Valitseja saanud esimese tõsisema võidu.

1. Pane tulevane Teener (ja kõrvaltvaatajad) kahtlema oma mälus ja mõistuses. Muuda oma ütlusi ning süüdista hiljem teist inimest kroonilises unustamises. Algul sõbralikult, hiljem järjest pahasemaks muutudes. Kuna olid alguses sõbralik, siis on ohver segaduses ning tõenäoliselt tunnistab end kiiresti süüdi, hakates ka ise uskuma et oli vea teinud. Tuntud nipp on anda (segaseid) korraldusi telefoni teel (sellest ei jää jälgi) ning hiljem väita, et öeldi hoopis midagi muud.

2. Ole järjekindel. Tõlgenda kõike juhtuvat Teenripretendendile kahjulikus vormis ning jää oma arvamuse juurde no matter what. Ka kõige ratsionaalsema kõrvaltvaataja hinge ronib kahtluseuss, eriti kui tegevust korrata ning seejuures ka vanu asju meelde tuletada - kui Valitsejakandidaat on niivõrd kangekaelselt oma arvamuses kinni siis peab ju midagi valesti olema? Intrigeeri piisavalt palju kuid võimalikult vähe (siiski kasvava intensiivsusega) ning selgita välja võimalikud liitlased - olgu siis kaasvalitsejad või lihtsalt skandaalide otsijad/klatšijad/Teenri staatusest vabaneda soovijad (läbi uue ohvri leidmise ja tema peedistamisega).

3. Tugevda suhet kasutades kontrasti printiipi - mida valusam on Valitseja löök, seda magusam on Valitseja musi. Sel põhjusel ei jookse naised halbade meest juurest ära. Leiba ja tsirkust ning vahepeal ihunuhtlust! Kontrasti printsiibi edukas rakendamine teeb ohvrist abitu Valitseja (pigem Valitsejanna) tujudest sõltuva marioneti. Ajutiselt teeseldud lepituskäsi võetakse piinatud ohvri poolt kergendustundega vastu ("ta ei ole ju tegelikult nii hull, ju siis ma ise reageerisin üle..."), kuid sellele ei järgne mitte leppimine vaid uued künkad tujumaastikul. Lõpuks sõltub ta Valitseja tujudest niivõrd et on nõus tegema mida iganes et tema halvast tujust pääseda.

4. Provotseeri ja vii Teener endast välja, et vähendada tema tõsiseltvõetavust kolleegide silmis. Kui oled ülalpoolmainitud meetodeid juba kaua harrastanud, siis sobib see ideaalselt grande finaleks. Analüüsi ohvri nõrku külge (vt punkt 0) ning ütle seltskonnas välja mõni üldistus, mis eelpoolmainitud riugaste põhjal võiks loogiliselt kõlada (N: sa oled suur unustaja kuna sul on kunstnikuharidus ning sa ei suuda asju reaalselt võtta vaid hõljud oma maailmas). Jää ootama tema reaktsiooni ja kui oodatud eneseõigustuslikku vihapurset ei tule, siis kruvi pinget üles ning proovi hiljem uuesti. Pea meeles, mida rohkem Valitseja saab oma ohvri tujusid kaasa tõmmata, seda parem ori viimasest saab. See on hea meetod ka informatsiooni hankimisel.

5. Võib tulla hetki, millal ohver vastu hakkab ja üritab loogikaga Valitseja teese kõigutada. Selle vastu on kolm kaitsemeetodit:
a) vihjata tema enda rängimatele vigadele (mis võib olla ka mitte tõsi, see ajab ohvri veel enam eneseõigustuse eksiteele) - kui ohver hakkab end õigustama siis esita uusi väiteid kuni ohver alistub
b) teha süütu nägu pähe ja vihjata, et ohvril on vist perekonnas probleemid (vt punkt 0) või et ta ongi selline vaidleja tüüp
c) osutada täiesti suvalisele objektile mis väärib ilmtingimata tähelepanu. Sellepärast on eriti hea viia väitlusi läbi autosõidul, sest midagi leiab teeääres ikka millele kiiresti tähelepanu üle kanda ("Vaata milline raagus puu!").

6. Naudi võitu ja uue sotsiaalse teenri saamist. Nüüd võid sa teha inimesega mida iganes tahad, kui ta just töölt ära ei põgene, mis võib ka üks eesmärk olla. Uus, psühholoogiline Valitseja on sündinud! Milleks elada koos igavalt, võrdselt ja sõbralikult, kui saad enda manipuleerimisvõimeid iga päev arendada. Tegevusega ei kaasne mingit majanduslikku lisaväärtust peale Valitsejale ebameeldivate kuid temast targemate kolleegide väljasöömisega. Lisaks veel enesearenduslik aspekt - mida edukam sel alal oled, seda paremaks saad iga päevaga ning ajus kinnistub enesekindel teadmine: Valitsejal on alati õigus!

*

Üks õppejõud väitis et kadedus on kõige leppimatum viha, kõige hullemad vaenlased on varjatult vastuseisvad ning neid inimesi tunneb ära väga mesimagusast häälest ja erakordselt meelitavast/sõbralikust jutust. Endale tundub, et selliseid inimesi leidub rohkem administratsiooni töö või sotsiaalsete erialade tasandil, kus soovitakse end reaalse töö tegijatega võrdsena tunda rakendades seda ainsas vallas milles saavad osavaks muutuda pea kõik normaalse arenguga inimesed: inimsuhetes. Kui midagi muud ei ole ära õppinud, siis selles suudad ikka lõpuks mingilgi määral osavaks saada. Good at social skills.

Mida teha, et ennast sellise käitumise eest kaitsta? Põgeneda? Alla neelata? Kaasa mängida? Politsei kutsuda? Äkki saaks luua mingi salajase andmebaasi sellistest inimestest?
Mida varem oled välja selgitanud kellega reaalselt tegemist on seda parem. Sisetunne ei pruugi alati õiget informatsiooni anda, kuid üldine reegel on - mida ülevoolavamalt ja ebasiiralt sõbralik inimene on, seda tõen kalduvad ta eesmärgid äärmusesse. Kui selle etapi oled maha maganud ning ennast paljastanud on tõhusaimaks relvaks huumor ja endale sõprade/mõttekaaslaste leidmine kellega saab asjadest rääkida nii nagu on. Kõik need kilbi ehitamiseks vajalikud komponendid aga eeldavad enese sotsiaalsete oskuste arendamist mis võib teatud staadiumis tekitada kiusatust ise kellegagi manipuleerima hakata... Sellest tasub kindlasti loobuda, keskenduda oma töö hästi tegemisele ning jätta intrigantidele kättemaksmine teistele väiksema kannatusega inimestele. Igal oinal tuleb kord Mihklipäev ja igal Valitsejal oma tõehetk!

* * *

Tasusin oma (õnneks normaalsele) perekonnale õppimisest tekkinud au- ja ajavõla ja tegin mõned päevad Hiie talus tööd - insenerist isaga lükkasime püsti uue hoone, ilma milleta taluelu võimalik ei oleks. Kerkib ta jõe äärde, on läbipaistva katuse ja kolme aknaga; sisse asetan diskokuuli mis hakkab keerlema kui liikumisandur kellegi siblimise sees avastab. Vaade on parem kui elumajast!

Kolme ujumiskorraga teenisin 200EEK. Ilusad ilmad lubavad kinnijäänud lantidele vette järele sukelduda; sügisel oleks loomulikult keerulisem, kuid küll kunagi ka kalameeste calipsod tulevad! Või lastakse lantide hinnad allapoole. Kiirelt saakidest - Salajõest 1 haug vobleriga (+ 2 äraläinud forelli), Rumbast piraka ahvena ussiga, Vigalast taluõuest 5 ahvenat, 14 kiiska, 3 viidikat, 1 turb ussiga ning pirakas haug kerge ujukõnge (tamiil 0,15 mm) ja viidikaga. Viimase kättesaamiseks pidin laskma ülejäänud perekonnal kahva otsingutel majapidamise segi pöörata.

Tori sõjameeste kirikus on kõikide riikide vapid kes kunagi Eestimaad valitsenud on (ülevalt alla)

Potensiaalne klient testimas uut pisikest, kuid väga olulise tähtsusega abihoonet. Seinad on veel lisamata.

2010 aasta räigem loodusfoto

...oleks äärepealt tehtud Vigala jõe ülemjooksul. Käisin üsna inimtühjas jõelõigus kontrollimas teadusteoses "Eesti jõed" ilmunud asjaolu nagu Vigala jões forelli ei oleks. Ühe talu lähedal viskasin landi ühe vees oleva puunoti külge kinni ning kuna vesi tundus soe olevat, mõtlesin aadamaülikonna selga tõmmata ning kiirelt ja diskreetselt peibutise ära tuua. Solberdasin puunotini, vabastasin landi ning mõtlesin, et kui juba nii heas kohas olen siis võiks kiirelt ka ühe viske teha. Nagu tellitult tuli just selle ühe viske otsa pirakas haugipoiss, kelle pladistamise peale hakkas talust hääli kostma. Nibin-nabin suutsin koos kalaga enne roostikku peituda kui talu naispere õuele ilmus - kuulsin koerte haukumist ning märkasin ühe elaniku käes ka pildistamisinstrumenti. Vedas.

Tõestasin siiski ära, et vähemalt üks jõeforell antud lõigus esines - ühe alamõõdulise tõmbasin kalda äärde ja lasin seal end lahti rabeleda. Kokku siis sellest lõigust 2 haugi (suurem 45 cm) ahvenavärvilise vobleriga.

Õhtul veel sõbra juures Pullis külas, proovisin lendõnge ning käisime veel paadiga jõel. Pärnu jõest siis rohelise kummilandiga 10 haugi (mitte ükski kahjuks mõõdus) ja 4 ahvenat; ussitonkaga 2 ahvenat, 2 särge ja nurg.

Ebaõnnestunud foto või kunstiteos?

Kuidas sigadel läheb?

Nädalavahetuse vihm ja torm lõid eeldused suurepäraseks kalailmaks; seepärast ei kõhelnud hetkegi kui onupoeg kutsus Järvamaale Jõge piitsutama ning kohalik ärimees Joel sünnipäevapidu nautima.

Tänu sugulussidemetele pääsesin salajasele vennaskonna kohtumisõhtule - külameeste laupäevaõhtune saunaõhtu. Viisin end kiiresti kurssi kohalike tavadega ("Mina istun sinna kus sina praegu istud!") ning kuulasin kõrvad kikkis. Kuigi peamiselt räägiti metssigadest ja nende poolt tehtud sigadustest (vaikushetked katkestati küsimusega: "Kuidas sigadel läheb?"), oli seltskonnas ka mõni kalamees kes paari õlut meie uudishimu oli nõus rahuldama. Seejuures viskas härra pidevalt leili ning me pidime hambad ristis kannatama kui infot teada tahtsima.

Järgmine hommik (kell 11, kuna eelmine päev käisime sünnipäeval) jõudsimegi lubatud kohale. Mina ülesvoolu ja onupoeg allavoolu. Väga üksikuid ühepäeviku järele sirutavate tähnikute sulpsatusi oli näha, kuid neid ei saanud kätte ei landi ega lendõngega. Kohtasin 5-t kalameest kellel olid samuti kotid tühjad ning üks neist hakkas rääkima ühe teise jõelõigu megasaakidest. Onupojal läks veidi paremini - pidi paar beebiforelli tagasi laskma. Enda kogusaak siis 3 ahvenat ja 2 haugi - 4 kala kummijöllariga ning üks pöörlevaga.

Ufo

Lilled ei huvita ja nende nimesid ei tea. Kuna unustasin toidukraami koju, siis oli päeva eineks 1 pepsi ja pakk kummikomme ning uusi mõtteid jätkus küllaldaselt. Kui õis kuuluks seniavastamata liigile, siis panen selle nimeks "agoonia."

Swinger'ite eelmäng? Tegelikult Joeli sünnipäeva hilised hommikutunnid - ise eelistasin pokkerilauas istuda.

TTÜ läbi ja suve algus

Kaitsesin neljapäeval TTÜ lõputöö ning sain isegi A. Nüüd võiks veel kõik projektid ka ilusti käima minna ning siis oleks rahu majas.

Loodus tõmbab kummalise jõuga. Vahepeal käisin närvide ravimiseks inimtühjades looduskantides hulkumas; õng loomulikult kaasas. Salajõest sain 1 forelli ja 1 haugi; Pirita keskjooksult 1 haugi ning Vigalast 2 haugi ja 1 särje (lant oli suus!!!) - kõik väga pisikese pöörleva landiga.

Positiivse õhtu lõpetas jõhkralt hiigelsuurena tundunud krokodill-haug, kes viimase viskega umbes kell 23:00 landikest haarata otsustas. Algul tundus, et mingi palk või sukelduja on õnge otsas kuid lähemale tõmmates osutus see suureks kalaks - lasi end üsna kalda äärde tõmmata, passis mind oma kalasilmadega ja tegi siis nii jõulise mineku et tamiil läks puruks. Oleks tamiil tugevam oleks ta mind tõenäoliselt kivi otsast jõkke tõmmanud. Mul ei oleks olnud võimalustki.

Vietnam? Vigala jõgi on ülemjooksul kanaliseerimata ning ka asustamata - jõekallastel liikumine osutus võimatuks ning säng meenutas pigem mõne Põhja-Eesti kärestikulise jõe oma.

Need pisikesed alamõõdulised nolgid on spinningisti nuhtlus - haaravad kõike mis liigub

Reisisaatjate suvepäevad Vormsil

Nädalavahetusel toimus Vormsi saarel Adrenaliiniöö - ühe öö jooksul toimuv ca 60 km pikkune mänguliste vahepunktidega orienteerumine, kus 4-liikmelise segameeskonna peale oli antud kaks ratast, mida tiimiliimed omavahel jagama pidid. Jooksjad said kõik endale ilusad kollased neoonvestid.

Adrenaliiniööle eelnes Adrenaliinipäev, kus otse Tartust koolist Rohukülla kihutades tänu valearvestusele praamilt äärepealt maha oleksin jäänud - kõik suuremad Eesti maanteed tunduvat jooksvat põhja-lõuna suunal ning ida-lääne suunal saab liikuda ainult siksakiliselt või mööda kruusateid. Lõpuks oli jalg üsna raske ning kaalusin rattakiivri pähepanemist - õnneks Makra alt ei vedanud.

Kuigi kõik meie meeskonna liikmed nägid üksteist esmakordselt, sattusid tiimikaaslasteks erakordselt positiivselt mõtlevad ja ka sportlikus mõttes tugevad inimesed. Kui ühelt tüdrukult viisakuse pärast väsimuse kohta küsisin, sain vastuseks: "Ise oled!" Tänu kahele hiigellikule prohmakale jäime alguses 14e meeskonna hulgas pea viimaseks, kuid lõpuspurdiga rebisime end 4-e kohale.

Tekkis palju olekseid a'la "mis siis kui me poleks üksteist ära kaotanud, siis oleksime võitnud." Kuid nagu hiljem kuulsime tegid samas kategoorias apsusid ka võitjameeskonnad. Kokkuvõttes võidavad ikka need kes suudavad joosta siis kui teised ainult kõndida jaksavad.

Kalad ja kannikesed

Üks tore pühapäev oli.

Umbes aasta aega tagasi, veel kurameerimisetapis, viisin partneri Aegviidu metsadesse demonstreerimaks oma alfalikke orienteerumis, matkamis ning loodustundmisoskusi. Hoolimata TTÜ lõputöö kirjutamise kohustusest otsustasime sel kevadel vanade aegade meenutamiseks põgusalt metsa all ära käia - kui peale silmade sulgemist AutoCad'i jooniste valged triibud alles jäävad siis on puhkuseks viimane aeg.

Peale Jäneda lillelaada ning sealse hapukurgimaffiaga tutvumist siirdusimega Aegviidu rappa. Win-win situatsioonist oleks võinud saada lose-lose situatsioon - mina ei saanud piisavalt palju kala püüda ega partner metsaalust kannikestest rüüstata. Õnneks sain mina oma haugi kiiresti kätte ning saime aegsasti metsa alla lilli otsima minna.

Tagasitulles käskis sisetunne ühest kohast läbi minna, kuhu polnud üle kümne aasta asjatama sattunud. Koht mis viimasel ajal suhteliselt kitsi on olnud, andis kaaslaselt väljanurutud 10 minuti jooksul 2 jõeforelli (suurema pikkus sooomuskatte lõpuni 33 cm ja kaal ca 500g; väiksema lasin tagasi). Tore on saada juhusliku peatuse ajal ettevaatlikku kalaliiki, kes eelmisel aastal usinast küttimisest hoolimata kotti teed ei leidnud. Haug läks õhtul supina patta ja forell purki Egiptuse-õe saabumist ootama.

Kalale ei tule minna mitte siis kui aega ja võimalust on vaid siis kui kala võtab.

Ännijärv

Ännijärve elanik (esox lucius)

Jõeforell - üks ilusaimaid ja kavalaimaid vääriskalu.

Eelmisest veidi pisem partner, kelle "opereerimiseks" korra murule pidin tõmbama ning kes praegu rõõmsalt edasi sulistab. Vaeseke oksendas suurest hirmust kaks tibatillukest lutsu kurgust välja. Eelmisest jõeforellist veidi erinev; kas erinev kasvufaas, vanemad, või on tegu smoldiga (lõhe noorjärk jões)?

Jõusaalikäitumise psühholoogia

Ajateenistuses levis väiksema moraaliga üksustes katkuna haigus nimega "hommikuvõimlemispaanika." Reamehed mõtlesid üksteise võidu, kuidas pääsed hommikul kell 6 õhukestes riietes väljas jooksimisest ja võimlemisest. Laisemad peitsid end voodi alla ning lasid sõpradel enda asemel rivis "Mina" öelda - olen kuulnud et selle jaoks tehti isegi graafikud. Kui allohvitserid tubasid peale väljajooksmist põhjalikumalt puistama hakkasid, mõtlesid slangid (sõjaväkeeles: laisklejad) uusi ja uusi meetodeid välja. Üks slang jäi järjekindlalt vahele tualetikabiinis konutamisega - ta tõusis jalgadega poti peale, et korrapidaja ei näeks kes seal sees on. Uute viilimismeetodite väljamõtlemisest sai nagu omamoodi võistlus, kus võimlemise vältimise asemel saadi juba suurem koormus.

Võtsin endale vabaaineks atleetvõimlemise, lootes kergesti pääseda kuid võta näpust. Märkimisväärselt tugeva kehaehitusega õppejõud lubab küll mõõdukal määral hiljem tulekut ja varem äraminekut kuid sellega armastusväärsus piirneb. Päris kahju hakkas nendest poistest kes semestri alguses slangisid ning viimasel nädalal pea kaks korda päevas jõusaalitee jalge alla pidid võtma. Kooli jõusaal on konstrueeritud piklikuna, nii et rangel juhendalal on seal hea patrullida ning tähele panna neid kes niisama hantleid käes soojendavad. Patrulli lähenedes jagunesid jutustavad seltskonnad kiiresti vabade atribuutide vahel - nagu üks seltskonnamäng kus iga kord üks tool vähemaks võetakse. Kes vabaks jääb, jääb instruktori küünte vahele ja peab kangiga kükke tegema.

Kahju et Ekspress ei ole veel lisaks mäesuusa, reisi ja päkapikumaale ära kaardistanud mitte vähem värvikaid jõusaalitegelasi: jõujunn, trendipede, sõbramees, soovimatu treener, hantlivaras jt.

Nirvaana ja lõbus rändur

Olen nii palju lugenud saarte peal toimuvatest kalapidudest, kus mõne päeva jooksul on kõik pisemadki ojad-kraavid paksult kudevat merekala täis. Lauri kutsus Hiiumaale ning õnnekombel sattusime olema õigel ajal õiges kohas. Jackpot oli täielik.

Asi tundus paljutõotav juba alguses kui pisikeste särgede vahele tuli õnge otsa üks väga suur kuldne kala - tegi korralikku sõitu, kuid pääses lahti ning põgenes lõpuks üleujutatud metsa alla. Ajasin teda mõni aeg puude vahel nagu põgenevat põrsakest taga kuid lippama ta kohalike naeru saatel pääses. Käed ja põlved värisesid kui uut ussikest otsa panin. Ülejärgmise sain siiski kätte. Õhtul tagasi tulles hakkas aga pidu - pea iga viskega tuli otsa kilone säinas ning adrenaliinitulv hakkas järg-järgult vaibuma.

Tõmbasin kraavilaadsest ojakesest välja 9 pirakat säinast (suurim 1,4 kg ja 44 cm), 9 särge ja 1 ahvena. Kaaslase saak oli sama suur. Ei tea kas kohalolijatele maitsevad ahvenad-särjed rohkem, kuid silma järgi olime jõel vähesed kelle saagist moodustasidki lõviosa u. kilosed säinased. Tundub et võibolla isegi mitte sest nii mõnigi trügis õngega meile külje ja nina alla ning tehti koomiliselt kõlavaid ebasõbralikke märkusi. Pakkusime neile lepituseks oma väiksemaid särgi (mis vastu võeti) ning peale 2 tunnist Nirvaanat sai mõistus ahnusest võitu ja siirdusime staapi tünnisauna nautima.

Uskumatu! Selliseid kalasid saab tänapäeval üsna vähese vaevaga ainult Oxforellist või Hiiumaalt. Pildil 1,4 kg põrsakesega

Säinas meenutab välimuselt üsna palju särge, kuid kasvab temast kordades kiiremini ning on osaliselt üle läinud ka röövtoidule.

Osake saagist

* * *

Vahepeal jõudsid toimuda kordusõppused ohvitserkonnale; rõõm on näha et tsiviilis edukad inimesed peavad lugu ka riigikaitsmisest ning leiavad võimaluse oma panuse anda. Palverändur Silver jõudis Eestisse ning paneb varsti Youtube'i üles idealiseeritud klipi kuidas Hispaanias rändamine käima peaks:

Turundusmaffia

Eraldi õpetamise liik võiks olla kohvipausi-koolitus - õppejõud räägib teemast ca 30 minutit ning edasine tegevus jätkub kohvinurgas. Ehk pool tundi teoreetilist juttu ning tund aega omavahel arutlemiseks/kogemuste jagamiseks. Ettevõtlusmagistri kaugõppes on palju väga kogenud inimesi, kes ei ole kadedad oma väärtusliku ettevõtlusalase kogemuse jagamisega kohvipauside ajal - loengu ei kiputa kõiki mõtteid välja ütlema. Kohviringis söandatakse sel teemal avameelsemalt vestelda ja kui Tartu Ülikool hakkaks kohvi asemel vaheaegadel õlut pakkuma, siis toimiks grupiõpe veelgi raamidevabamalt.

Lisaks reaalsetele elukogemustele tekivad kohvinurgas ka mitmed naljakad seosed. Peale tooteasetuse (brändiga toodeta sokutamine filmide sisusse) teema käsitlemist tekkis ühel magistrandil idee hakata selle abil firmadelt raha välja pressima.

"Kui ei maksa mulle 100'000 USD, siis näitan su tooteid filmis kui ebakvaliteetseid!"

Mõned väljamõeldud näited: Põgeneva jõuluvana Vol**gen ei käivitu ning pätid saavad ta kätte; "Käivitu r**e!" Teadlane kasutab Komee*i kommidest saadud toorainet, et mürgitada kogu maailma koolilapsed. Kokakoola tekitab peategelasel kontrollimatuid kõhugaasipurskeid ning see rikub tema kohtingu unistuste naisega.

Kui inimene on saanud piisavalt mõjuvõimsaks, et teatud sihtgrupp tema arvamust kuulda võtab, siis saab ta hakata katust pakkuma neile kellel on mängus suured panused... Tooteasetud filmidesse on ainult üks võimalus.

Aga miks arvata, et selliseid asju tänapäeval juba ei tehta? Üks üritusturunduse ja avalike suhete alal tegutseja on maininud, et võiks vabalt oma koduleheküljele panna "laimukampaaniate korraldamine."

* * *

Tihedalt õppimiskohustusi täispikitud kevad ei lase loodust nautida, elust rääkimata. Korra võtsin vabamalt ning püüdsin isaga veidi Rumbas kala - ainukese suurema kala jõeääres olijatest sai ühe suurema napsise kalameesteseltskonna poolt poolvägisi kaasaveetud naine (vist kaine rool). Ise tõmbasin välja 2 särge, ahvenat, kiiska.

Lõbutseda või mitte lõbutseda?

Üks legendaarne kehakultuurlasest sõber PEDAst pidas aasta aega Karu ühikatoa arvutis päevikut oma rajudest pidudest. Üsna mitmed sissekanded algasid järgmiselt: "Plaanisin sel kolmapäeval tõsiselt homseks füsioloogia esimeseks eksamiks õppida, kuid siis helistas Pets..." Ja lõpp kõlas umbes niimoodi "...jõudsin koju tund enne eksami algust, tegin raamatu lahti ning jäin sinna nina sisse magama. Ärkasin Beppo telefonikõne peale kell 15:00 kes koos Mursiga ühikas gin'i jõu; vedasin ennast sinna sest tänase eksami magasin ma ilmselgelt maha..." Kui aga viimane võimalus eksamit teha on, siis õpib peategelane peost ülejäänud öö läbi ja teeb selle väga heale tulemusele ära - st saab parema hinde kui need kes peole minemata jätsid ja esimese korraga "rahuldava" kätte said. Mainiksin veel niipalju, et kuigi too härra tegi ja teeb selliseid tsükleid üsna tihti, on ta elus edukas ja olen väga kindel et ka õnnelik.

Kui palju ühest üritusest välja võtta? Kas/millal jääda kaineks ja reserveerituks või võtta kõvasti napsu ning tõmmata poole hommikuni välja järgmist päeva maha kandes? Sõltuvalt sellest kui pikalt südametunnistus oma peremehe kohustusi ette planeerib saab alati enda sisse vaadates leida vabanduse homme hommikul teostatavaks tööks mille tähtaeg on kuu aja pärast. Ja tõmmata õhtu sündmuste jaoks pidurit.

Kahjuks ütlevad uuringud, et pikk iga on neil kes iga päev pisikese napsu teevad; mitte neil kes üks kord kuus ennast täiesti ribadeks tõmbavad. Aga jumal tundub soosivat inimesi kes julgevad ennast vabalt tunda ja kadestan küünla kahest otsast põletajaid kes lisaks eluga väga hästi hakkama saavad! TLÜ kuulsaim IT-mees, võrukas ja rattaehitaja Jesse kutsus mind üle nelja aasta oma sünnipäevale ning seal sündinud diskussioonis toodi mitmeid näiteid inimestest kes teevad ca 20h järjest täiega tööd, teenivad sellega normaalse raha ja ülejäänud nädala panevad pidu. Ja mitte ainult neist kes Võrus elavad.

Äkki on see süümepiinade jõud, mis inimesi tegutsema paneb? Kui mitmepäevase pillerkaare ajalised-rahalised-terviselised tagajärjed kohale jõuavad, siis võtab see õige mehe tõsiselt murelikuks ning mida kulutavam pidu, seda põletavam on hiljem tunne hinges midagi kasulikku ära teha. Inimeste enamik probleeme tundub olevat seotud motivatsiooniga, äkki siin peitubki nende edukuse võti - tekitada endas süümepiinu, mis aitavad hiljem paremini "normaalse elu" probleemide lahendamisele keskenduda.

Nii et hüpoteetiliselt - kui ei suuda ennast vabaks lasta ja rumalusi teha, siis ei ole hiljem midagi kahetseda ning motivatsioonimootor jääks lisakütusest ilma. Kui aga tervis lubab, siis terviseks ja edu homseks eksamiks!

Kinopiletite hindade turu-uuring

Sõprade hulgas läbiviidud tagasihoidlik küsitlus soovitud kinohindade kohta kombineerituna reaalsete kinohindadega.
Kosmos on parim! Üks teine paneel mis uuris filmide kvaliteeti soosis paraku Artist. Kvantiteedi osas võidutsesid ikka meie kaks suurkino...



Lõiguke Tartu Ülikooli ettevõtlusmagistri kodutööde hulgast.

Lennurõõmud

Kui ma oleks mõne odavlennufirma piloot, siis võtaksin tunde vigurlennunduses ning paneks trikkidega reisijad makstud väikest summat kibedalt kahetsema. Inimesed läheksid siis üle kallimate lennufirmade klientideks ning ma võtaksin viimastelt tulemustasuna altkäemaksu.

Ostes odavat teenust ei saa keegi kaevata halvema teeninduse üle - see oli kliendi teadlik valik! Ja olles teenindaja võid kvaliteetse teenuse asemel kliendi arvelt avalikult nalja visata, selle asemel et muretseda tema rahulolu pärast.

Silver oli teinud varem mitu langevarjuhüpet, kuid kordagi normaalse lennukiga lennanud ei olnud - ehk ta oli 6 korda õhku tõusnud kuid mitte ühtegi korda maandunud. Kui temaga eelmine kord Hispaaniasse lendasime, tegi Ryanair meile toreda üllatuse: lennuk liikus vaikselt maandumisraja poole, ent ca 100 m kõrgusel muutsid piloodid meelt ja pikeerisid lennuki otse üles! Hispaanlane mu ümber küünistas istmeid ja karjus üle lennuki "Oh no... it's happening again... we are all going to get killed!" Hiljem seletas ta, et ka eelmisel nädalal tehti samamoodi ning lõpuks viidi neid hoopis Portugali. Silver oli vastupidiselt ootustele väga rahulik; küsis ainult kas sellised asju juhtub tihti kus lendurid maandumise poole pealt ümber mõtlevad ja uude lennujaama põrutavad?

Piloodid pikeerisid veel 2 korda kuni otsustatigi hoopis Portugalis maanduda. Seejärel viidi meid bussiga Hispaaniasse soovitud sihtkohta. Oviedosse jõudsime ca 6 tundi hiljem ja tühja motelli ei leidnud. Loobusime luksussviidist ning magasime seljad koos bussijaamas kordamööda vahti pidades - kummalgi oli käes üks pliiats võimalike bandiitide rünnaku jaoks.

Igaljuhul Islandi peatas tuhapilv palverändur Silveri teekonna Santiago palverännakule sel aastal mõneks ajaks, kuid loodan et ta lõpuks ikka Hispaaniasse kohale kõndima jõuab. Tuleviku palverännakud tulevadki äkki ainult lennukite-laevade-autodega ning peamisteks sisemiselt kasvatavateks väljakutseteks pole mitte villis jalad vaid transpordi ülesütlemine.

Ipad / Vigala uputus

Mart sai sünnipäevaks Ipadi; ühena esimestest Eestis saab ta seda tundma õppida. Paki avamise hetkel istusime kõik tema ümber ringis ja kõik Iphone omanikud tegid kingiavamisest eri nurga alt fotosid. Nagu oleksime püha vaimu välja kutsumas.

Esmapilgul tundub uue põlvkonna lõikelauana.

Apple'i uued tooted hakkavad varsti inimesi rohkem rõõmustama kui jõuluvana?

Arvestades Ipodi müügilejõudmisest tekkinud saginat, oli vastuvõtt sellel üritusel üsna tagasihoidlik. Ainult üks seltskonnaliige julges oma uudishimu avalikult välja näidata ning nihkus järjest lähemale - ja sünnipäevalapsel hakkas järjest kitsam...

* * *

Kuna mitmed sõbrad on pannud järjest üles fotosid uputustest oma kodukohas, lisan ka mõned Vigala fotod.

Vana-Vigala sild - suvel on siin kõrkjad ja pisike kärestik

Talumaja Velisel

... vähemalt post jääb kuivaks

Jõgi ei mahu enam sängi ära - põldudest on saanud jõed!

Vigala järvestik

Rumba sillalt allavoolu ja vasakule vaadates

Rumba sillalt allavoolu ja paremale vaadates